Toiduturistide arv maailmas kasvab jõudsalt. Üha rohkem inimesi huvitab reisiplaane tehes lisaks sihtkohamaa kliimale ka kohalik kulinaaria ja söögikohtade tase. Toiduteadlikku turisti tõmbab kindlasti info kultuuripärandi nimekirja või kaitstud päritolu apellatsiooniga toiduainetest ja roogadest.

Prantsusmaa on esirinnas oma toodete kaitsmisega, kuid ka  Portugalis on kokku 66 AOC märgiga kaitstud põllumajandustoodet (Portugalis on tähis PDO) ehk kontrollitud  ja kaitstud päritolu ja valmistusviisi märgistus ja 60 PGI ehk geograafilise päritolu kaitse toodet. Kaitstud on lisaks veinidele pea kõik põllumajandussaadused: oliiviõli, mesi, mandlid, tõuveiste-, lammaste-  ja -kitseliha, sidrunid, kirsid, juust jne. jne  Kogu nimekiri siin.

Et saada toidule Euroopa Liidu kaitstud georgraafilise tähise või apellatsiooni kaitse, on lisaks muudele rangetele nõuetele veel tingimus, et retsept peab olema vähemalt 50 aastat vanad ja piirkonna rahva hulgas laialt kasutusel.

Portugal kuulutas lisaks EL kaitsele, aastal 2011 välja 7 rooga, mis kanti Portugali riikliku  kultuuripärandi nimekirja.

70 konkurssile esitud roa hulgast, valis žürii välja road, mis enim esile toovad Portugali kulinaarset pärandit.

Üllataval kombel ei ole nimekirjas ühtegi bacalhau ehk soolatursa toodet. See on vast seletatav sellega, et iga piirkond ja perekond teeb bacalhaud omal viisil ja poleks õige välja valida seda “kõige-kõige” retsepti!

Siin nad on:

1. Alheira de Mirandela–  Ajalooliselt Portugali juutide poolt “leiutatud” vorst, mis võib koosneda millest iganes peale sealiha. Tavaliselt on selleks vasika, jänese, pardiliha, millele segatud sisse  leiba ja maitseaineid.

Inkvisitsiooni ajastul sunniti juute usust taganema ja sealiha sööma, juudid kavaldasid aga kirikuvõimud üle ja hakkasid valmistama portugallaste sealiha vorstidele väliselt sarnaseid vorste ehk siis kogu see mittesealiha segu topiti seasoolde ja pandi kaminakorstendesse suitsuma.

Traditsiooniliselt Alheira de Mirandela vorste grillitakse või praetakse ning serveeritakse keedetud juurviljadega. Tänapäeval võib leida seda vorsti pea kõigist Portugali kiirsöögikohtade menüüst, kus seda serveeritakse friikartulite ja munaga.

2. Caldo Verde–  seda suppi leiab pea iga restorani menüüs ja kindlasti turisti menüüs.  Supp pärit  Põhja-Portugalist, Minhost, sealt kus tuleb ka Alvarinho vein. Koosneb kartulist, küüslaugust ja lehtkapsast. Supis on 1 choriço vorsti jupp, mis pannakse supi söömise ajaks keele alla ja süüakse ära lõpus. Muidugi  sorts oliiviõli käib peale ning süüakse caldo verdet maisileiva- broa’ga.

3. Sardinha assada- grillitud sardiinid. See roog on algselt pärit Setúbal´ist.  Setúbali sardiinid olid esindatud aastal 1855 Pariisi maailmanäitusel, kus neid hinnati kõrgelt. Tänapäeval on sardiinid kindel toit igal suuremal üritusel.  Sardiine serveeritakse lehtsalati-tomati- sibula salatiga, grillitud rohelise paprika ja keedetud kartuliga. Ning  kindlasti maisileiva, broaga.

Seejuures autentne sardiini söömine käib nõnda, et kõigepealt kastetakse maisileiva viil sardiinikandikule kogenenud rasva sisse, siis asetatakse sellele sardiin ja sardiini süüakse leiva pealt – ei mingit mingit nuga kahvlit!

4. Arroz de mariscos ja Arroz de tamboril tõlkes riis mereandidega/ riis merikuradiga . Midagi hispaanlaste paella sarnast, konsistentsilt aga pigem itaallaste risotto sarnane. Roog on  algupäraselt pärit Praia de Vieira’st. Mereandidest lähevad selle riisiroa sisse krevetid, krabid, erinevad merekarbid, merivähid. Uhkema variandi puhul ka homaar ja merikuradi saba.

Merekuradi riisist olen kirjutanud siin

5.Leitão Assado à Bairrada/ Bairrada regiooni küpsetatud piimapõrsas.

Mealhada ja selle ümbrus on tõeline piimapõrsa ” tööstus”. Keegi kasvatab, keegi omab ahjusid, keegi teeb puid ahjude jaoks ja pea iga 50 meetri taga on mõni leitão restoran.

Kuidas kodus teha piimapõrsast, olen kirjutanud siin

6.Pastéis de Belém– Lissaboni signatuurkoogike, mujal Portugalis tuntud kui pastéis de nata.  Lühidalt seletatult on see magus tart või tartlett, täiedetud kreemiga, mis koosneb munast-suhkrust- piimast. Täpne retsept on loomulikult saladus, loodud Belemis asuva Jerominose mungakloostri munkade poolt.  Belemist saabki nn. originaalkooke. Kuid pole kohvikut Portugalis kus puuduks “nata”.

Kohvikutes peaks serveeritama koogike alati kaneelipurgikesega, mida soojalt soovitan. Kaneel sobib maitsekoosluse juurde!

7.Queijo Serra da Estrela– Serra da Estrela piirkonnast pärit lambapiima juust. Tõeline pärl ja head juustud on ka õige kallid.

Juba 12 sajandi kirjatúkud mainivad seda juustu ning 16 sajandil koos Serra Estrela piirkonna mägilinnade arenguga, kogus ka nende juust kuulsust kogu kuningriigis ning väljaspoolegi seda.

Serra da Estrela piirkonna linnade ( Celorico da Beira, Fornos da Algodres, Gouveia, Mangualde, Manteigas, Nelas, Oliveira do Hospital, Penalva do Castelo, Carregal do Sal ja Seia) lambakasvatajad ja juustumeistrid on tänase päevani oma esiemade-isade oskused säilitanud ning käsitööna valmival juustul, mida valmistatakse lambapiimast ja piima kalgendamiseks kasutatakse peamiselt artišoki õisi, on aastast 1996 DOP apellatsioonimärk(prantsuse keeles AOC-kontrollitud apellatsioon mis kaitseb päritolukoha ja kindla valmistamisviisiga toodet)

Juustu valmistamise periood on novembrist märtsini ja olenevalt laagerdumise ajast varieerub juustu konsistents pehmest ja poolvedelast kuni pehme kuid lõigatava juustuni. Värv valgest kreemja kollaseni.

Märgistus juustul siis vastavalt kui on vedelam juust- Amanteigado. Vanemal -Curado.

Viimasel pildil Portugali president  Marcelo Rebelo de Sousa maitsmas Serra juustu.