Viimased 5 aastat on mul olnud 2 hoiakut: ma ei joo põhimõtteliselt Chardonnay’d ja ei söö kana . Kui Chardonnay’le on veel võimalik teha tingimusi, et oleneb, siis nn. meie kaubandusvõrgu kana ma süüa ei taha.
Enamus inimesi võtab kana kui midagi ohutut, mis nende väljakujunemata maitsemeelt kuidagi ei häiri, mind paraku häirib kanakasvatus väga ja leian, et inimesed, kes foie gras’d ei söö, sest lindude nuumamisprotsess neile ei meeldi- ei tohiks kana suu sissegi võtta ja vaadaku vahelduseks Food Inc’i filmi.
Tegelikult hakkas mu mõte jälle keerlema selle “kanavärgi” ühel laupäeval, käisin Sadamaturul ja leppisime Pauloga õhtusöögi kokku. Paulo lubas kanamüüjaga rääkida, et ehk saab ühe vana kuke tellida, et mingit Portugali spets. rooga teha. Ja siis ma mõtlesingi selle üle, et ma ei tea tegelikult Eesti kanakasvatusest mitte midagi. Mulle tundub, et poes olevad kanad tulevad meile üldse Leedust ja eriti heades tingimustes nad kindlasti ei kasva. Ka turul olev kana ei kisu mind ostma. Ma pole näinud silte Talus kasvatatud kana! Sellist kana oleks ma hääl meelel nõus tarbima. Ja kas saab turul kanamüüjaga kokku leppida, et mulle üks kukk toodaks? kas on olemas kohikukkesid? Ja kas meie turgudel üldse müüakse talukanasid või saab neid vaid suitsutatud kujul nagu enamus asju. Ehk tegelikult ma sööks kana hea meelega kodus, kui saaks ka öelda seda, et oleneb mis kana on ja mida see kana söönud on. Minu arvates peaks meie kaupmehed hakkama rohkem ka pakendamise ja väljapanekute peale mõtlema, sest mind ei tõmba mitte miski ostma marinaadis kana, isegi kui seda reklaamib Andrus Veerpalu. Ma muidugi vaikselt loodan, et just Sadamaturust saab selline koht!
Eile näidati France 5-st dokumentaalfilmi nimega Le meilleur poulet du monde (maailma parim kana). See siis film Bresse´i kanast ja saab vaadata siit kuni 18-da jaanuarini. See on küll prantsuse keelne, aga soovitan soojalt vaadata, millistes tingimustes kasvavad need “siniste jalgadega aristokraadid”, kelle kohta nende kasvataja ütleb, et nende kasvatamine on sama moodi nagu Grand Cru veinide puhul, tohutu reeglite järgimine. See tohutu töö toob muidugi kasvatajatele ka raha sisse- Bresse’i kana hind on 4 korda kallim kui tavalise kana hind poes. Neile iludustele on karmid nõuded väljanägemises. Nimelt peavad nende värvid kehastama Prantsuse trikoloori: Jalad sinised (ja mitte mingil juhul pleekinud sinised), jala ümber alumiiniumrõngas, millel kirjas selle konkreetse kana kasvatamise eest vastutava talumehe nimi ja aadress. Sulestik lumivalge ja lõpuks sügavpunane hari.
pildi aadress http://www.bresse.info/
Linnul peab veel olema suurepärane nahk, õrn luustik ja rasvane liha (selles dokumentaalis on hästi näha kuidas peremees sabaalust katsub, et kas kana on ikka rasva kasvatanud) Minimaalkaalu nõuded on 1,5 kilo standardkana, 2,1 kg on poularde (ehk küpsemas eas kana) ja 3,8 kilo chapon (kohikukk), mida Paulo loodab Sadamaturult saada .
Kana valmistamine on imelihtne, klassikalisem viis kuidas restoranid pakuvad on Poulet de Bresse à la crème.
Kõigepealt patta kartulid koos võiga, seejärel kana rinnatükid ja koivad, üks suur veerandideks lõigatud sibul, tosinkond viilutatud shampinjone, paar küüslaugu küünt (purustatud, koorimata), bouquet garni. Kui kana on saanud kuldse värvuse lisatakse klaas valget veini, lastakse see vähemaks keeda ja seejärel pool liitrit crème fraiche´i ) Küpsetusaeg on umbes 30 minutit, kaste kurnatakse läbi tiheda sõela ja voila- valmis.
Kui proovida midagi peenemat teha, siis võib kana aeglaselt ahjus küpsetada ja peale teha morelle´i ehk siis eesti keeli mürkli kaste. Seal dokumentaalis topitakse naha alla musta trühvli viile, seda võib ka muidugi teha 🙂
Vot nõnna näeb välja üks kaunilt pakendatud kana…
surnud kana kohta oleks justkui suts veider sedasi öelda, aga no näeb ilus välja noh.
Ja see töö, mida see jaapanlane teeb seal dokumentaalis, on ka tore: eraldab vastkoorunud kanad ja kuked eri kasti ja saab selle eest 500 eurot päevas! (ehk siis oskab tibu sugu määrata)
Selline pakend on lausa lust.
A kui meil Slo’s kanad olid, siis ma tihti mõtlesin selle peale, et kui hää oleks ka vabapidamise kana süüa. A kudagi sportlikud olid meil teised, pidevalt kihutasid ringi ja kints oli lihaseline…
Aga järsku on ikka tõust asi kinni- et munemiskanad ja lihakanad. Need Bresse´i omad on mingi aeg nuumamisel, aga enamus aega ikkagi õues siblimas. Räägitakse terroir´ist- et ikka vihmaussi peab olema ja rohi ei tohi kastemärg olla, kui kana õue läheb 🙂
Vot sellist pakendit mina vihkan! Pea PEAB olema eemaldatud.
Maarja- nenedest sportlikest (muna)kanadest saab tegelikult parima, väga aromaatse puljongi. Broilertõugu (või kuidas neid nimetatakse) kanade liha on pehmem ja sobib minumeelest rohkem küpsetamiseks. Vihmausside tähtsusest siblijate menüüs ei hakka rääkimagi 🙂
Poest saab reeglina ülikiiresti kasvatatud broilerkanu ja nende liha on seepärast vastikult… vedel… no ma ei leia head sõna, et oma vastikustunnet väljendada.
Need pead peavad otsas olema seepärast, et tõugu kindlaks teha- sellega harjub ära. Eks neid pakitakse ka ilma peata, aga need kõige-kõige kallimad kanad-haned-pardid on alati peaga. Mets- ja poolmetslinnud aga alati peaga.
Ma olen 100% sama meelt, et see, mis meil müüakse, ei vääri kana nime. Maiekas väljendus hästi, et see liha on kuidagi “vedel”.
Samas tuleb meelde küülikuemand Egle jutt vabapidamisel küülikutest, kes on küll hirmus õnnelikud, kalpsavad mööda suurt hoovi ringi ja vitsutavad ristikut, aga rasva neil ei teki ning kintsud on sitked. Kusagil on ilmselt see kuldne kesktee.
Ma saadan nüüd lingi edasi kahele meie kauplejale, et nende südametunnistusele koputada ja varem või hiljem Sadama turul ikka päris kana näha.
Bressi kaunitarid jäävad meile nii nagu ka enamusele maailmast ilmselt kättesaamatuks, aga üht hääd rinnakat talukana tahaks küll!
Kaagutan ka natuke kaasa: hiljuti rääkis Talleggi turundusinimene sellest, kuidas neil kanu kasvatatakse: “Broilerid elavad 38 päeva, munejad kanad elavad 1 aasta 2 kuud. Munejad kanad lähevad hiljem supikanaks.” (vt http://est.best-marketing.com/blog/2010/12/01/krista-kalbin-talleggi-turundusjuht-linnuliha-ei-keela-ukski-usk/)
Kuidas on see võimalik, et pisut üle kuuga tekib tibust ca 2-kilone kana? See ei ole ju tavatingimustes võimalik. Rääkimata sellest, et liha kvaliteet on selline nagu on.
Seega – oleks väga tore, kui Sadamaturg saaks aidata 🙂
Kuna ma vaatasin selle dokumentaali ära, siis olen juba “pool kanakasvatajat ” valmis. Bresse´i kana elab min. 70 päeva (see millest1,5 kg kasvab) Ja algul on nad kuutides nuumamisel, kus peremees käib kogu aeg sabaalust rasva kontrollimas. Õue lastakse umbes kuu ajaselt. Ja söök on kõik naturaalne. See mida neile kasvanduse kanadele sisse söödetakse, ei saa olla normaalne toit- lastele ma küll ei soovitaks hormoonide peal kasvatatud kanaliha söögiks anda!
Meil saare peal on poes pakendil tvaliselt ära märgitud mis kana on.
free-range/organic – Jookseb vabalt ringi/sööb natuurtoitu??
kui ei ole free-range tähendab, et terve elu kuudis veetnud.
peale selle on veel olemas “value” kana, mille päritolu peale ei taha isegi mõelda;)
Eesti kohta enam kommentaarida ei oska;)
Food Inc. on ilus film kanaliha (ja igasuguse liha) isu kaotamiseks. Kuigi meeldiks mõelda, et MEID see ei puuduta ja Ameerika tarbimisühiskond on selles kõiges süüdi, siis realistiks jäädes raha ei haise.
Isiklikult pooldan õues toimetanud linnu-looma liha iga kell rohkem ja õnneks see võimalus ka on.
Võijummal!
Ma võtan omale kevadel munejad kanad ja mõned broilerid. Siis saab võrrelda. Ja põrssa ka võtan. Isegi turu päält ostetud sealiha praadides käib pewast läbi, et hormoonidega üleskasvatatud sealiha hakkan kohe kohe endale vabatahtlikult sisse ajama.
Küll too jaapanlane teeb peent tööd! Ja muidugi kanad näevad väeg kõrralikud välja, värvid lausa kiirgavad.
Poest ei saagi enam midagio osta, kõik tuleb endal kasvatama hakata. Küll on alles elu!
ma nüüd rääkisin täna teadjaga. lihtne põhjus on, et kanapidajad peavad endale ehitama kas nõuetele vastava tapatoa, või viima kanad tapale vastavasse tapamajja/tuppa. see kõik aga ajab kana hinna nii kõrgeks, et asjal ei ole lihtsalt mõtet. tuletagem meelde, kes on praegu igapäevane kanaliha ostja? kes ajab poes senti taga, kui “laadapäevadel” talleggi kana 29.90 eek müüakse? novot.
meiesuguse käputäie pärast praegu veel ükski talunik ei liiguta.
mingid mõtted muidugi on, aga nende realiseerumine võtab aega.
kes talukana/kukke tahab, võtku minuga otse ühendust, ma tean kust saab. seaduslikult ja avalikult see võimalik kahjuks ei ole. talus kasvanud ja tapetud kana, kodus aetud puskar ja muu säärane on meie riigis üks väga hirmus ja tervistkahjustav asi!
kanad-kuked: liina@sadamaturg.ee
Kristel, kui Su emal (?) on põld, kus saaks padroni tšillisid kasvatada, siis peaks tal olema ka aianurk, kuhu mõned rõõmsad broilerkanad panna? Meil endal on eelmise aasta aprillist munakanad olnud ja siiani pole kanade võtmist kahetsenud veel.
Küsin lihtsalt huvi pärast, et mis mune Sa kodus ja Tigus kasutad?
Laste pärast ostan ja sööme kana küll, neile maitseb. Aga on jah vedel, väga tabav, Maiekas. Mulle omale meeldivad maks ja süda, need on palju rohkem liha moodi. Lugesin Pireti poolt viidatud Talleggi turundusjuhi juttu. Seal on selge sõnaga öeldud, et : “Kanade söötmine (kodumaise teraviljaga) on automatiseeritud. Hormoone ei kasutata, see on EL-s keelatud.” Aga kuidas nad siis ikkagi 38 päevaga 2-kilosteks saavad? Lihtsalt liikumispuudusest ja “rammusa” kodumaise teravilja peal või? Ei saa aru…
Pille!
Mu emal on ainult kass ja ta kahjuks on kõplaja tüüp,ta keeldub endale võtmast kanu, seapõrsast või kitse 🙂 Ma ostan muide hulgimüüjatelt Tigusse mune ja koju ostan ka tihti poest. Kui hea inimene Tiina, on Saksamaalt kodus käimas, siis ta toob Rakvere kandist oma ema kanamune.
Kui sul aga mune üle peaks jääma, olen heal meelel nõus ostma 🙂
Kristel, me oma munadega saame kenasti ise hakkama, nii et jagama ei hakka, eriti mitte talvel 🙂
Lihtsalt ise pole enam aastaid puurikanade mune ostnud, poest võtan vaid nr 1 algava templipitsatiga mune (ehk siis Kikerikii või Kitsevälja, need vist ainsad “vabakanade munad”, mis suuremates poodides müügil). Ei väida, et on suur maitsevahe või et pimetestis neid puurikanade munadest eristada suudaksin, aga endal on küll palju parem tunne. Puuri-munakanade elu on võrreldes broilerkanade eluga veelgi hullem nimelt 😦
Kuna me ka kana ikka sööme aeg-ajalt, siis tahaks nii väga-väga poest või turult osta rõõmsaid kanu/vabakäigu kanu/talukanu – kuidas neid ka nimetada. (Või pistame endi orpingtonid nahka – need ka lihakanad :))
Foie gras’ osas mul sama seisukoht – võrreldes suurtööstuste kanade elutingimustega ei ole see nuumhane/pardi kasvatamine-nuumamine sugugi hull. Nii et kui rasvmaksa vastu võitleja just vegan või vegetaarlane pole, jäävad nende lärm ja võitlused kahepalgeliseks…
Pille, ma ei lootnudki, et kellelgi midagi müümiseks üle jääb ja pean ütlema, et mul pole õrna aimugi, kust saaks neid “õnneliku kana mune” Sina Pille oledki õnne sees, et sul on esiteks võimalus ja teiseks tahtmine ja teadmised kõike seda teha( Minu ema näiteks arvab, et ta priviligeeritute klassis kuna elab oma majas , aga ei pea “selle looma jamaga ” jändama) Pärast Liina kommenetaari on karta, et peale minu tekib hulka inimesi, kes kanaliha ei taha kuna pole nagu Pillel või Itil võimalust lihtsalt ise kanad võtta!
Mida saaks teha koos selleks, et kanapidajad aru saaksid, et kõik ostjad ei ole alumise hinna otsijad? Andke just selles osas nõu!
Miks meil ei ole erinevas hinnaklassis kana nagu Inglismaal? ja mina muide tahaksin väga ka Bresse´i kana müügis näha. Las ta olla 4 korda kallim, aga kes otsustab meie eest, et me seda osta ei jõua?
Kristjan pani just me “aiablogisse” kanade pildid üles – http://naminamiaed.blogspot.com/ – nemad on küll rõõmsad hetkel me kasvuhoones 🙂
Superilusad linnud Pille! Teie aiablogi ei lase mul kommenteerida 🙂
Aitäh, Kristel 🙂 Nüüd peaks laskma, kui kunagi veel kommenteerimissoov on 🙂
Meil siin maal on lihtsam. Kanu tädid söögiks küll ei kasvata, see-eest aga vabakanade munad on nii endi kui meie külaliste laual. Naabritädilt tulevad ka pardimunad. Täna peale talvist munemispuhkust saimegi taas esimese pardikarbi.
Kookide, omlettide, härjasilmade värvus on ikka hoopis muu, kui poemunadest valmistatutel.
Meile see kaunis prantuse preili pakendatult küll meeldis.
kas sind ei viidudki väiksema ekskursoonile linnuvabrikusse? me käisime seal vist lausa kaks korda 🙂
Pingback: Louhans-Bresse’i kanade pealinn – Tigu tegemised·