Mõned uued alkoholid meie riiulil.

Selle nädala toidublogide kuum teema on muidugi Soome kokad kolmes Tallinna restoranis- kõik “blogistid”,  keda paluti lauda  ja turundusvankri ette rakendati, et nad reklaami  sündmusele teeksid, on seda väga korralikult ja kohusetundlikult oma blogides teinud. Kuigi, eks ta vähe tüütu ole ühel hommikul leida  4-5 postitust  ühel teemal, sest usun, et lugejad ju ka kattuvad, aga siiski on see inimlikuma näoga reklaam, kui filmi ajal filmi peale tulev reklaamtekst. Teisest küljest on kurb, et harrastajaid reklaami tegemiseks ärakasutatakse, sest kuidagi Kremli ööbiku mulje jääb lõpuks.  Tuleb ainult kindlaks teha, kes seekord Kremli rollis on.

Üritus on hästi ajastatud- pärast Vene turistide lahkumist, ongi jaanuari lõpp ja veebruari algus  veidi unine periood restoranides.  Kui veel löögile saate, siis soovitan Sfääris Juuri koka toimetamisi “maitsma” minna ja kui löögile ei saa, pole ka miskit hullu- Helsingi ei ole kaugel!

Hea uudis sel aastal on muidugi see, et Mardi Gras on alles 8. märtsil- nii et paastuperioodini on aega.  Nii nagu toitki on talvel veidi raskemate killast,  võib endale toidu peale lubada ka väikese pitsi kangemat napsi.

Väga huvitav´jook on Saffron Gin- tehtud Prantsusmaal Burgundias- nagu nimigi lubab kena safrankollast värvi. Ei vaja miskit toonikut juurde.

Teine magus, aga väga huvitava ja puhta maitsega naps tuleb samuti Burgundiast, täpsemalt siis  likööritootjalt  Gabriel Boudier ´ilt koostöös kuulsa Prantsuse restoraniga Bernard Loiseau (3 Michelin tärni).  Bernard Loiseau on mees, kes paraku sooritas enesetapu kuna ei pidanud vastu pingele, et tal ühte tärni ära tahetakse võtta.  Nii äärmusliku sammuga ta need tärnid säilitas…

Jook mida pakume on kreegi- leedri liköör. Võib ka Kir-i teha, aga mulle meeldib väike naps puhtalt, sest on huvitav!

Advertisements

32 responses to “Mõned uued alkoholid meie riiulil.

  1. ühena “ärakasutatud harrastajatest” tunnen vajadust märkida, et eks neid laudu on olnud ju ennegi, kuhu on sarnase eesmärgiga kutsutud, aga sugugi mitte alati ei ole sellest sündinud postitusi. Kui ikka ei ole millestki kirjutada, siis kutsutud või mitte, midagi pastakast välja imema ka ei hakka.
    Sfääri oleksin omaalgatuslikulti Juur asju oleksin ennast sööma pressinud ametliku kutsetagi ja lugu, mille oleksin kirjutanud, oleks olnud täpselt samasugune.
    Seda aga muidugi, et ühest ja samast viis korda lugeda ei viitsi mina ka:)

  2. vabandan kirjavigade pärast eelmises kommentaaris, mõte jooksis kiiremini kui käed jõudsid tippida:)
    Täiesti offtopic, aga tegelikult tahtsin küsida, kust saaks coq au vini retsepti, võimalikult originaalilähedast. Loen, et kord marineeri kukke, kord pane kohe pannile. Kord on kohustuslik kasutada pärlsibulaid, siis jälle peetakse nende puhastamist mõttetuks nikerdamiseks…jnejne
    Kukk on kapis ootel! 🙂

  3. Juuri oli nii tore koht, et peab end vist kohale ajama, kuigi Sföär mulle eriti ei istu.

    Eks see blogipromo on lihtsalt üks uus reklaamibüroode harutegevus. Neid on nüüd mitu kampa, kes kogu aeg käivad peale, et makske meile pappi, siis me leiame teile 10 või 20 blogi, kes asjast pärast kirjutavad.

  4. Ma kuke koha pealt ei oskagi nõua anda, järsku tuleks otsida vanu Roomaaegseid retsepte lausa, sest ütlen ausalt- mulle pole see toit veel siiani maitsenud.
    Seetõttu mulle tundubki Portugali stiilis kukk, millest Paulo rääkis huvitavam. Moncao kandi jõulutoit on näiteks oma veres hautatud kukk ja mida vanem kukk, seda parem pidi olema 🙂

  5. Vaevalt, et keegi tõesti ärakasutatult saab ennast tunda kui kõht hääd-paremat täis, aga kirjutistel on higilõhn juures ehk nagu tööd tehtaks!

  6. Kuna pean praegu tööd tegema, pole mul aega pikemale arutelule varjatud reklaamile blogides. Eks ma mõnel vabal hommikul arutlen. Juba sellel suurel Platzi õhtusöögil ma imestasin, et inimesi oli vaja kohale meelitada tasuta, et milleks nagu… Kui oled toiduhuviline, siis osta pilet, naudi ja kirjuta!

  7. nagu alati – nii ja naa. näiteks kui ajalehes ilmub arvustus, siis on ikka kombeks kirjutada ise käies ja makstes. või siis varem oli suht sagedane probleem reisifirmadega, kes tegid ajakirjanikule reisi välja ja pärast ilmus lugu. mõned loobusid sõltumatusele viidates, mõned lasid edasi, mõned lisasid märkuse “reisi eest tasus reisibüroo”. raamatud ja teatrietendused – on mõlemat pidi. vahel loevad ja käivad ise ja siis kirjutavad ilma, et teater/kirjastus midagi teaks. enamasti on nii, et ajaleht valib inimese, kes kirjutab ja annab tasuta arvustuseksemplari või piletid edasi – aga korraldaja/ väljaandja ei saa valida, kes on kirjutaja. niipaljukest kui mulle meenub, siis oleme ühe korra keeldunud eksemplari andmast, sest see tegija ei lugenud kunagi midagi läbi, vaid lihtsalt ajas alati suvalist mula. muusikaürituste puhul on muidugi tavapärane tsirkus, kuidas terve posu inimesi palub pressikaarti, kuigi tegelikult nad lihtsalt tahavad ise sinna kohale minna, mitte kajastada ja siis jagatakse neid tuttavatele edasigi. eks ta ole, kõik käib äritegevuse juurde.

  8. Asetasin näpud klahvidele, et vastama hakata, aga siis jõudsin Liina viimase sõnavõtuni ja ega palju enam öelda ei ole. Väga nõus kirjapanduga.
    Võib-olla niipalju veel lisaks, et olen võtnud endale õiguse oma arvamus enda teada jätta, kui mulle koht ei meeldi ja oma blogisse mitte postitust üles riputama. Ka neid kordi on olnud.
    Ja teisalt ei saa ega tahagi oma emotsioone varjata, kui on, mille üle vaimustuda. Eilne Juuri oli just selline kogemus, mis oli jagamist väärt ja eelpool mainitud põhjustel (kuna seda võimalust jagub vaid paariks päevaks) sai kiiresti ning õhinal emotsioone ka jagatud. Tunduks kuidagi kohatu eestlaslikku õlakehitust ja hinnangut “normaalne” sellisel puhul kasutada.
    Silma riivaks ja õiglustunnet räsiks selline teemapüstitus, kus on tegemist ilmselge mulliga ehk kus sisu pole usutav. Mina usun sellesse, mida kirjutan ja oma blogis on ju õigus oma õhinat ka jagada. Kellele ei meeldi, ei pea lugema 🙂

  9. mulle äkitselt tuli meelde kuidas kõik muusikakriitikud valisid aasta plaadiks Ariel Pinki albumi. ja seda müüakse eestis ilmselt umbes kümme tükki.
    loodetavasti toidukirjutamine ei muutu samasuguseks. toit on kah nii koledal kombel “maitse asi”, et raske kellegi arvamust väga tõsiselt võtta.mu arust ainus, mida veel üldse vahel tasub kuulata, on selle inimese arvamus, mis varem on mingil põhjusel sinu omaga kokku langenud. toidukohaarvustusi, ükskõik kas trükipaberil või netis, ei viitsi juba mõnda aega lugeda.

  10. No Ariel Pinki kohta nii palju, et mul ja vähemalt viiel mu tuttaval on plaat olemas ja ükski meist ei ole kuskilt otsast muusikakriitikud. Lisaks olen siin-seal väljas käiel ka taustamuusikana Ariel Pinki kuulnud. Ja Ariel Pink koos oma kummitusliku grafitiga on Eestis kontserdil ka käinud…

    Et noh, see, et teie ei tea ja ei kuula… You know 🙂

  11. ma ei mõelnud seda – pole üldse oluline, kas ariel pinkil, biffy clyrol vms on 500 või 1500 fänni eestis, see oli lihtsalt näide nö häälekast vähemusest. on teatud hulk aktiivseid tarbijaid ja sageli võtavad nad pressis või veebis võrreldes muude asjadega ebaproportsionaalselt aktiivselt sõna, aga tegelikult ostetakse ikka peamiselt tätte topeltgarantiisid. sama on näiteks ulmekirjandusega – kui mingi kaua oodatud käsikiri ilmub, siis teadlik publik kohe ostab, ilmub rida artikleidki ja siis on ka müügiga soss, kuna laiemal publikul huvi ei ole. selliseid nähtusi on hästi palju. ma tahtsin seda öelda, et kui ajakirjandus mõne teema liiga peenelt ette võtab, siis ta mitte ei hari publikut, vaid kahjuks peletab hoopis suure osa inimesi eemale jutuga “mis kuradi alto adigest siin kirjutatakse, kui see maksab hingehinda ja meie poes ei saagi olema rohkem kui kuus erinevat veini” vms. ma isegi ei mõistaks teda hukka. kõik inimesed, kellel on hobi, suhtuvad sellesse sageli liiga kirglikult. nagu postkaardikogujad, kes võivad oma igast luitunud postkaardist rääkida tund aega. jaa, nüüd on juba mõnigi klient õppinud barolot ja chateauneuf du pape´i nõudma, aga pooled tõmbavad selle ikka piltlikult öeldes otse pudelist kahe lonksuga kurku. egas kõik hobid ei peagi kõigi jaoks olema arusaadavad. toit on kah mäng, kui liiga tõsiselt võtad, siis pole enam nii tore. aga osadel on muidugi see töö, siis pole valikut 🙂
    loomulikult võib igaüks oma blogis kirjutada mida iganes. aga diili tehes kahtlemata sa millegagi end seod. kui negatiivsest ei kirjutaks, eks näitab siis ka see midagi.

  12. kes seda oleks osand arvata, et paar aperitiivi ja üks hobuse süda nönda kirgi vöiks üles kütta?!? aga meil ju aega on seda kõike ise proovima minna ja siis omad järeldused teha.

  13. ja ma pakkisin nüüd hommikul autosõidule plaate autosse ja mille mina riiulist leidsin- ariel plink vaatas vasta 🙂 pole aimugi kust see mu majapidamisse sai…

    ja need uued joogid, esiteks ginipudel on nõnna ilus, et maitsele pole mõtet keskendumagi hakata, sobiks toa värviga kaunistuselemendiks, too liköörine jook oli aga paganama aus, ehe maitse. niiet nüüd me tuleme tikku kooki-kohvi-likööri manustama.

  14. no näed siis, Maarja, ka sina, Pruutus;)

    ilmselt selle võrkturundusega harjub veel ära, aga kardetavasti olen ma hiljaks jäänud koos kõikide oma meessõpradega voodisse minekul.

  15. issand-issand, kas sa “eat, pray, love´ist” üldse midagi ei õppinud? – kunagi ei ole hilja 🙂 isegi liis tappol on see lemmikraamat.

  16. Minu meelest kaoks äraostetavuse küsimus taolistele üritustele kutsuminse puhul ära, kui kirjutataks nii sellest, mis meeldib, kui sellest, mis EI MEELDI. Mitte ei vaikitaks.

  17. Mina usun, et tütarlapsed ei mõtle nii suurelt, et näha “poliitilisi” ohte. Nad ehk võtavad seda komplimendina, et neid kui spetsialiste hinnatakse ja kusagile kutsutakse oma spetsialisti arvamust avaldama. Inimestele meeldib olla liitudes, sektides, parteides, sest siis nad pole niiiii üksi ja leiavad endale mõttekaaslasi.

  18. Noh ma välismaalt jälgin ka eesti toidubloge. Esiteks, et eesti keelt ära ei unustakse ja teiseks see, et mulle meeldib süüa (ei ole ülekaalu vaid pigem vastupidi). Selle nädala jookusl on suurem osa blogisi kirjutanud suurepärasest võimalusest minna ja proovida Soomest tulnud proffide toite ja kuidas on need “blogijad” ise kõike seda proovinud.

    Kristeli puhul vasti nii. Mulle tundub, et see naine on tõesti südamega asja juures, kellele meeldib oma kokatöö/ja toidu tutvustamine. Peale selle on koka suurim rõõm kui kliendid toitu väärtustavad. (Ma mäletan kui töötasin Londonis ühes suuremas firmas ja kokk käis uurimas, mis toit taldrikutele jäeti ja miks – tegemist oli vist ainukese sööklaga, kus toit oli päris hea)
    Toidublogijad on inimesed, kellele peaks toit meeldima ja oskavad seda rohkem nautida kui suvaline tänavalt. Miks mitte kutsuda külla oma restorani inimesed kellele sööki teha ja siis rääkida toidust/veinidest?

    Tigu tagatuba ma ei tea, aga kui ma sel suvel Maltas käisin ja seal sõprade soovitusel käisime gozos ühes kõige populaarsemas ja kuulsamas kohas kus kaasa osta Ftira Għawdxija (Gozo pizzasi). Täitsa mittemidagi ütleval tänaval oli köök puitpliidiga ja mitte üldse fänzi vms. Köögis oli kena Maltalanna kes tegi ftirasi ja tema kõrval mees kes lasi suurepäraselt päikeselisi tomateid läbi miski purustusmasina;) http://i.imgur.com/NtLX1.jpg – pilt kah. Kusjuures need ftirad olid lihtsalt suurepärased.

  19. Kuule naljanaine, me oleme sinuga terve tonn briketti ära söönud, kaks kanget nagu me kord juba oleme. Praegu kisub kogu see kammajaa juba sinnamaale, et sõna võtavad inimesed, kes tegelikult asja sisu ei tea ja huupi tulistavad. Seepärast on meil teinekord lihtsam omavahel köögis veiniklaasi taga see maailm ära parandada.
    Tee nüüd see lambasaba vein lahti, mis ma sulle saatsin ja võta üks naps! Ilmas ongi mitu õigust, egas me pea seepärast lõugu lömmi lööma 😀

  20. Oehhh, lihtsalt mainiks selguse mõttes paari asja veel.
    Kristel, ma tegelikult olen ka mina sinu kirgliku talendi siiras austaja. Mul on väga-väga hea meel, et vastukaaluks suhteliselt ühetaolisele söögikohtade maastikule, mis kaua aega meil siin valitses, tuli Tigu – päris hingega ja päris perenaisega koht, kus põhirõhk ei olnud sisekujundusel ja kallitel nõudel, vaid “päris” asjadel. Ma olen paljudele inimestele Tigut soovitanud ja valdavalt on soovitus ka positiivse tagasiside saanud. Minu enda viga, mugavus ja ka korraldamatus, et ma blogipidamise ajal ei ole Tigusse jõudnud, et oma muljeid vahendada (tite kõrvalt vaba õhtupooliku organiseerimine on alati paras ettevõtmine). Minevikuvormis ei tahaks samas kirjutada, kuid võid kindel olla, et tegemist oleks olnud ka ohtrate hüüumärkidega ja minule omase veidi liialdatud emotsionaalsusega õhkamisega. Muide, Tigus sõi mu vanem laps esimest korda konnakoibasid ja ta laiab sel teemal siiamaani 🙂
    Kui nüüd minu kommentaari “kes ei taha, see ei pea lugema” teemaline väljaütlemine oma blogis avaldataud seisukohtade osas nähvamisena näis, siis see on küll valesti kodeeritud. Pigem pidasin silmas seda, et oma blogis avaldan omi mõtteid, mis:
    – ei pretendeeri kohe kindlasti absoluutse tõe kriteeriumitele;
    – on minu enda subjektiivsed hinnangud;
    – ei kohusta kedagi neid lugema ega ka nendest lähtuma.
    Umbes samamoodi, et kui telekast algab nõme film, siis on puldil “off” nupp täitsa olemas.
    Ja olgu veel tõe huvides mainitud, et toidukohtade käivate negatiivsete hinnangute avaldamisest loobun juhul, kui mind on kutsutud maja kulul ning saadud mulje ei ole olnud piisav selleks, et positiivne lugu valmis kribada. Kuidagi nadi tunne on pererahva kulul süüa ja juua ning siis mööda pead neile lajatada. Minu nõrkus ehk või ema poolt sisse tambitud lastetuba, aga nii see paraku on. Parem siis vaikida. Haiget on valus teha.
    Kui omal initsiatiivil ja oma raha eest söögikohti väisama satun, siis võtan endale õiguse jagada muljeid täpselt nii, nagu need olid. Olgu siis miinus- või plussmärgiga.

  21. Kallid inimesed! Mina ei tundnud ennast puudutatud kui restoranipidaja ja Tigu ei puutu asjasse. Ma tõstsin üles tegelikult tõsise teema kui blogide lugeja ja see oli 8-9 postitust ühel teemal ja samal päeval samade piltidega…sisu ma ei tea, sest pole lugenud- juba pealkirjad peletasid eemale. Et kuidas muidu sisuliselt hea asja võib ära rikkuda. Sest Sfäär ja Juuri ju mõlemad toredad, aga selle restoranikultuuri edendamise ja oma positiivsete muljete jagamise asemel tuli välja veidi hapuka lõhnaga asi… Aga elu läheb edasi…ja võib-olla oli minu kriitikast veidikenegi kasu, et järgmine kord on asi läbimõeldum, et ta tõesti toimiks positiivselt!

  22. Blogilugejana noogutaks innukalt selle peale, et seda Aino-Kaerajaani-Juuri-Sfääri teemat sai tiba palju (tegelikult juba sealihakuu kippus kohati natuke tarkuseemana toimima). Kolm esimest kajastust lugesin läbi aga siis lihtsalt klikkisin reader’ist ära need postitused. Võib olla saaks sellist kajastamist kuidagi küla-korda teha? Igakord lepitakse kokku kes kokku kirjutab, teised saadavad kommentaarid, vms? 🙂

  23. minu isikliku ja täiesti subjektiivse arvamuse kohaselt on nendel ühel ajal ilmuvatel positiivsetel hinnangutel kaks kitsaskohta:
    1. ilmselt saab iga mõtlev inimene aru, et toit tuleb tasuta kätte, kas seda ei peaks ka kusagil, kasvõi pisikeses kirjas, selgelt välja tooma? kui see fenomen veel “roheline oli”, ehk toimus Platzi õhtusöök, siis mul on siiani imelik tunne sellest, et ma oma postis viitasin ilmselt kõigile neile, kellele pilet välja tehtud oli, parandatagu mind, kui ma eksin. imselt on viga minus.
    2. ja miks ei või kirjutada kohtadest, mis ei ole muljet jätnud? täiskasvanud inimestele ei pea ju ütlema, et tasuta lõunaid ei ole olemas?!?

    PS ma ei ole kade, mulle meeldib, nagu igale tervele naisele, vahel intrigeerida ja klatshida. ja olla subjektiivne ja vahel vinti üle keerata;) ja oma lõunate eest ise maksta.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s