Olen järjest vaatama sattunud Jamie Oliveri saateid: kõigepealt ponnistusi Inglismaa koolides ja nüüd siis Itaaliasse põgenemist ja olen Jamiest võlutud. Kui ta vahepeal tundus mulle rohkem selline sahkerdaja-turundaja tüüp, siis nüüd olen temast oma arvamust muutnud.
Ausalt öeldes viimane saade, kus Jamie käis Puglia koolisööklas, ajabki toidukultuurist hoolival inimesel silmast vee välja.
Kui normaalne ja ilus see tundub, et Vahemeremaades, õpetatakse lapsele kodus koos tähtede, numbrite ja muude algtõdedega ka toidukultuuri.
Inglismaal nagu meilgi, on inimestele info viimine normaalsest toitumisest ja toidukultuurist mõnedele inimestele missioon, mõnedele elutöö (Elizabeth David)
Huvitav on seejuures see, et kui ma mõtlen oma tutvusringkonna peale, siis pea kõik on kulinaarselt andekad inimesed, käivad marjul-seenil, keedavad-küpsetavad-konserveerivad. Kui aga võtta üldpilt, on asi ikka pea sama kole, kui Inglismaa koolides.
Vaatasin täna Pelgulinna Selveris kus järjekord pikk oli, mida siis inimesed oma toidukorvi on pannud. Ja pilt oli üsna masendav: ikka 3 saia, vorst, piim, õlu, viin. purgisupp ja mulgikapsad purgis olid ka tegijad. Lihatoodetest ruulis kindlasti hakkliha. Kaladest panin tähele, et ainult soolaheeringat osteti. Ometi oli kalaletis isegi kuld-merikokre ja ka lõhet, karpkala ja veel midagist.
Tipptasemel on meil ju selle nn. Eesti tooraine tutvustamisega kõik korras- tippkokad käivad võistlemas, kasutavad kohalikku toorainet ja toovad auhindu.
Aga massides seda kultuuri pole ja minu arvates pole probleem ainult selles, et tuleb kodumaist süüa, vaid et meil on massiliselt inimesi, kes toituvad vägagi kodumaiselt, aga-purgisuppidest, konservidest ja keeduvorstist! Itaallane ei annaks koerale ka sellist jama ette!
Vaatamata sellele, et viimases Ekspressis Margit Kirsipuu kiitis Terevisooni hommikukokki, siis mina ei näe sealt küll mitte ühtegi Jamie Oliveri, kes peale enda reklaamimise veel millegi muuga tegeleksid. Tänasel kokal (vist oli nimi Ants) jäi aga kuulaja-vaataja veenmiseks sõnavara puudu. Ma ei kahtlegi, et antud härra lõigata, praadida ja küpsetada oskab, aga kuidagi sisutu ja hingetu on see kõik ja rohkem eputamine ja reklaam kui missioonitunne. Juttu oli nagu palju, aga info jutus puudus nagu Arnold Rüütel oleks kokasaatesse pandud. Muidugi kui võrrelda meie ülejäänud kodumaiste kokasaadetega, siis ehk tõesti on see hommikukokkamine sutsu parem. Muide minule meeldisid kunagi Imre Kose kokasaated ja ma ei saagi aru, misk Imre sellest loobunud on. Aga muidugi kui võimalus on vaid Santa Maria toodetega oma sööke valmistada, siis iga endast lugupidav kokk peabki loobuma 🙂
Mis ma öelda tahtsin? Meie kokasaated ei kannata vaatamist!
Tigu Tegemised 
Hear-hear. Lihtsalt piinlik on neid vaadata, ei muud.
Arnold Rüütel võiks oma kokasaate teha küll, küll tema kui vana maamees näitaks kuidas silku soolata või muna singiga praadida ja vähemalt oleks teistmoodi 🙂
See mind häiribki kõige rohkem igasugu kokasaadete juures, nad on nii neetult elukauged. Tore on vaadata, kõik sada komponenti ja maitseainet eraldi viisakates kausikestes ja köök läigib nagu filmis. Päris inimesed peavad sööki tegema poole tunni jooksul pärast lastega koju jõudmist ja enne kui näljast tapeeti sööma hakatakse, omades sealjuures shoppamiseks 100 krooni ja 5 minutit Grossi poes.
Vat kui inimestele näidataks selliste tingimustega normaalse söögi tegemist siis küll see olukord paraneks. Senikaua vaatavad kõik kokasaateid kui viitsivad ja söövad sinna kõrvale vorstisaia edasi.
Tahaksin siikohal ka ära lisada, et kui kellelgi võib arvamine tekkida, et mis sa Pelgulinna Selveri külastajakultuurist ikka tahad, siis ega ta mujalgi väga teine ei ole. Ise olen ka mõnikord toidukaupluse kaaskülastajate toidukorvides detektiivitööd teinud ja mõnikord isegi tahtnud viidata korvi omanikule, et on ka muid võimalusi…
Kui teha top 5 kõige piinlikemast meie ekraanil jooksvatest toidusaadetest, siis Lusika saate ansambel on mu jaoks üks kõige punastama panevaid. Võrreldes Jamie Oliveriga, siis võrdlusmomenti ei tekigi. Ühes on emotsioon ja teisest seda lootma jäädes on puhas illusioon.
Just, see on see, millest ma eelmises kommentaariumis rääkisin – kui varem oli eesti köök midagi ugri-mugri mulgi puder, siis nüüd kipub see nii elitaarseks kätte ära minema, kõik need peedikonsommeed ja räimeterriinid. Mul ei ole nende vastu midagi, teen ise ka, söön ja on tore, aga see ei aita ületada kuristikku normaalse st väheteadliku, kiirustava ja argise inimese ja miskise kõrgkulinaaria vahel.
Meil on vaja realistlikku, jalad maas kokka, kel oleks sarmi, kes veenaks nii vorstileiva sööjat kui ka Kirsipuid. Ma kardan, et selline kokk ei ole veel sündinud Eestis.
Lusikas on tõesti Huumorisaade. Aga kuna neid toiduteemalisi huumorisaateid on liiga palju nähtud (Martti Koppel on ikka ka üks päris hea koomik), siis enam naerma ei aja 🙂