Kel aega üle ja tahab “huumorikirjandust” lugeda, soovitan soojalt seda raamatut. Raamatu on(vist) kirjutanud naisterahvas(tüüp:tibi), kes Hispaanias unistuste printsi leidnud ja lugejaga oma piiritut õnne jagab.
Paraku on kirjanikul arusaam Hispaaniast küll veidi kummaline ja enamasti saab raamatust teada, et Hispaania mehed on seksikad, rikkad ja huvitavad ja nende raha eest saavad Eesti naised shoppata 🙂 Eesti mehed on pesemata, mühakad ja voodis saamatud kaabakad.

Nagu Kalev Kesküla seda raamatut arvustades ütleb: “Sellesse (raamatusse)võib suhtuda kui tubli tütralapse unelmasse või kui mõne kadeda meesšovinisti pseudonüümi all kirjutatud kurja nalja.”

Ma arvan, et selle raamatu puhul(õnneks pole pidanud seda lugema nagu Kalev- ainult lappasin poes), ongi kõige toredam lugeda Kalev Kesküla arvustust tänases Eesti Ekspressis.
Kalev on ka eraldi välja toonud raamatus selle, mille peale minagi raamatut sirvides sattusin: nimelt saab raamatust teada, et Hispaania on ülipuhas maa, kunagi ei visata maha prahti(muigavad need, kes on Madriidis tapas baarides käinud nüüd ikka kõvasti!) ja prügikastidel on eraldi avad näiteks sülitamiseks ja oksendamiseks.

Aga tegelikult arvan, et lugeda seda raamatut pole vaja- Kalev peab selliseid asju oma töö pärast lugema ja ta on selleks hästi treenitud.