Jõulud lähenevad ja igaaastane hullus on juba peale hakanud- laupäeval oli võimatu leida parkimiskohta Norde Centrumi juurde, pühapäeval ei olnud kuhugi autot panna, et Solarise toidupoodi minna. Eile oli Tigu kinni ja läksin kohe täitsa jala Kristiine Keskusesse ja mõtlesin, et vaatan raamatuid- mis ma muud peale veini ja raamatute ikka inimestele kinkida oskan?
Kokaraamatu sektsioonis oli palju raamatuid , aga osta pole nagu midagi.. Maire Suitsu ” Suur kartuliraamat”, Angelika Kangi ” Tiramisu” ja “Panna-cotta”- sirvisin kohe seda, kui ma paar kuud tagasi oma blogis rubriigi NALI alla panin Tuunikala panna-cotta mangoga, siis seal raamatus olid ka kõik kitsejuustu ja peekoni panna-cottad olemas. No ei olnud huvitav raamat…siis oli veel Meie pere jõuluraamatat, Kodune kokaraamat, “Nutika perenaise kokaraamat” …Anni Arro ” Haapsalu kohvikud” Hunnik kokteiliraamatuid, eraldi pohmakaraamat, loomulikult Sille hüpersäästlik kokkuhoidu kokaraamat jne. Valik oli suur, aga kasutades esileedi sõnu- kõik oli kräpp!. Jääb mulje, et varsti iga eestlane, kes porgandi ära hautab või veel parem juba millegi võõramaisega näiteks zucchiniga on kokku puutunud, peab selle suursündmuse kaante vahele panema ja rahvast õpetama….
Minu raamatusaak oli null, õnneks ostsin nädal tagasi Liis Kängsepa Vanderselli raamatu ja loen seda…väga suhestuda ei oska, sest minus ei ole kopikavõrdki seljakoti ränduri verd- samas meeldib mulle üksi reisida küll ja rahutus ja kogu aeg “siit äratahtmine” istub ka hinges. . Raamat on haarav.. samas teine raamat, mille ma samal korral ostsin Kai-Mai Olbri ” Inspireeriv Itaalia” ei taha üldse edasi liikuda, ei oska öelda miks, aga jääb minust kaugeks- olen ise mitmeid kordi Napolis käinud ja see hullumeelne linn meeldib mulle, aga antud kirjanik ei oska minu jaoks seda linna küll kirjeldada nii, et mina ta ära tunneksin..
Ja lõpuks- olen 100 korda lubanud, et ei osta ega loe enam ühtegi Paulo Coelho ehk siis härra Paul Jänese raamatuid. Aga mingil nõrkusehetkel olen ostukorvi pannud sellise raamatu nagu “Võitja on üksi” (kujutan ette kuidas Tauno praegu tooli pealt maha kukub kui neid ridu loeb). Eile lugesin sellest esimese peatüki läbi ja juba vihastasin- teema ja idee on ju hea, aga asi on nii haltuura, et traagelniidid ka paistavad veel.
Palun soovitage häid raamatuid mulle endale ja kingikotti…
Tigu Tegemised 
Muide Delfi on küsitluse üles paanud, et miks inimestele eluloo raamatud meeldivad. Leidsin ühe humoorika kommentari:
Õhtulehte on ilmunud uus arvamusliider-ülepäeva mõni tarkusetera.See on Bellanova.Paistab,et alumine kehapool on pensionile läinud.See-eest ülemine töötab efektiivselt.Tammer,võta ette!Seda mehed ostaksid!Idee eest mulle ka honorari!
Tiiu!
“Hiline õhtusöök Hispaanias” on tõesti tore raamat, aga kõik seesugune kirjandus on mul olemas…selliseid raamatuid haaran ma kohe kui nad ilmuvad. Absoluutne lemmik on muidugi Peter Mayle- tal on kuidagi hea ja minule sobiv huumorimeel. Kunagi meeldis mulle ka FRANCES MAYES, aga eks inimene ka areneb ja sellest ameerika tädist olen ma välja kasvanud.
1000 korda võib lugeda “Tony” Bourdaini “Avameelselt köögist “, mida kellelgi ongi vaja olnud rohkem kui meil ja see on Tigu riiulilt jalutama läinud.
Bourdaini võin ma laenata, mul sellega nii hästi, et ema pühendus (a la sünnipäevaks või jõuluks) sees, nii et peaks laenajal meeles püsima tagasi tuua.
No seda Veesaare asja ma ka oigasin, kui Ekspressist lõiku lugesin. Kui kogu raamat koosneb ülesjutustusest, et siis läks Raivo ära ja siis ma tegin gaasi lahti ja siis ma tõusin üles, siis on sellest raamatust vähemalt niigi palju kasu, et võiks gümnaasiumi kirjandustunnis hoiatava näitena kasutada. Kuigi ma võiks neis eluloo-raamatutes suu kinni hoida, sest ei ole lugenud ühtegi, kus mukitud proua lillepõllu taustal kaane peal on.
Volgil oli vähemalt ausust otse öelda, et raha oli vaja ja kirjastaja kutsus. Kusjuures Volki ma isegi loeks.
Raamatukois käimine on ses mõttes ka tore, et näed riiulis raamatudi, mis tuletavad meelde, et oi, mul/emal/vanaemal on see ju ka kusagil olemas.
Aga kui nüüd konkreetselt soovitada, siis mu viimase aja üks hõrgum lugemine oli Viivi Luige Kõned koolimaja haual. Ses mõttes hõrk, et paar juttu korraga. Kui liiga palju ühel õhtul järjest ahmad, hakkab korduma ja väike halina-noot käib läbi, aga tuleb arvestada, et need on esseed ja artiklid mitmest aastast järjest. Väga armas ja äratav lugemine.
Või siis Vonneguti Kullisilm http://www.apollo.ee/product.php/0697167 – lugesin vist suve lõpus, aga siiamaani torkab pähe.
Ahjah, unustasin, et Vonneguti peategelane Rudy Waltz on ühtlasi ka kulinaariahuviline ja raamatus on mitu retsepti, iseasi, kas just väga teostatavad.
Ja et kokaraamatute osas ei kõlba Apollo kassi saba allagi, aga Viru keskuse Rahva raamatus oli värsket kaupa, nii et riiulid olid lausa pungil.
Kullisilm oli vist paraku see raamat, mis paksult trükivigu täis