Jälle alkoholist

4.detsembri Äripäevas võtab kulinaar ja toidukirjanik Martin Hanson sel teemal sõna.

Teen oma blogisse copy-paste ja leian,  et Martin Hansonil on eluterve suhtumine, ainuke millega ma nõus ei ole, et koorikloomade ja  merekarpidega alkohol ei sobi. Noo halloo: vongole ja Alvarinho, austrid ja Picpoul, moules marinieres ja samuti Picpoul, jõevähid ja pits viina, homaar ja klaasike rosé veini või shampanjat…. aga see selleks… Tore on, et keegi tasakaalustab seda “alkole absoluutne ei hullust”…

Jutt ise siin:(aadress http://www.ap3.ee/?PublicationId=d1ab45d0-c5c2-4aca-a6de-4a0aba285af3)

Alati pruutneitsi, mitte iialgi pruut. Selline on riigistaatuse resümee statistilises kogumis, mis mõõdab meie arutut joomist sellel kaunil mandriosal, mil nimeks Euroopa.

Eestlane libistab aastas kerge vaevaga 12 liitrit puhast alkoholi ning seda arvu hakatakse lugema minutist, mil arst sind üsast eemaldununa pikki selga äigab, kuni viimse hingetõmbeni.

Olgu, juua on kole ning see teeb haigeks, kuid kas on nii kole öelda, et meile meeldib vindise peaga teine eestlane rohkem, kõik tuleb paremini välja ning elu tundub parem kui vaid pidev pilkane pimedus ning igavad söögid?

Ma võin tunduda küüniline või isegi ülbitsev, kuid ma ütlen ausalt välja – mulle meeldib juua. Ega ma sellepärast muidugi kohe alkohoolik ole. Ka minu sõpradele meeldib juua, tore on koos võtta putlil kork maha ja valamisheli kõrvale kenasti juttu vesta.

Kummalisel kombel ei ole aga viimasel paaril aastal toimunud palju napsutamisi ilma selleta, et oleks korralikult ja tõeliselt gurmaanlikult enne kõhukoobast täidetud. Ajakirjanikuna töötamine (muidugi mitte ainult ajakirjanikuna) Pariisis või Roomas, isegi Barcelonas tähendab seda, et isegi kahekesi lõunasöögile minnes tehakse pudel punast või valget, olenevalt tellitust. Pariisi ajakirjanikud olid tavaliselt lõunal 3 tundi ning tagasi tulles mõnusalt jommis, kuid ajakirjandus tegutses paremini kui praegu, kuna info liikus, analüüs toimus.

Eesti on maailmas tõenäoliselt ainus riik, kus inimesed söövad pigem üksi ja vaikuses, kui kambas ja vesteldes. Meile ei ole söök ja selle kõrvale joomine mitte sotsiaalne suhtlusvorm vaid ikkagi laadimisaktsioon, mida tehakse nagu bensiinijaamas, üksi ja kiirelt. Mis seal ikka mitmekesi jurada.

Joomisega on aga vastupidine lugu. Seda meeldib meile teha suures seltskonnas, pikalt ja palju. Olgem ausad – ei ole vist väga palju neid eestlasi, kes kujutaks aastavahetust ette ilma end kuulikindlaks joomata. Meie ei ole nagu prantslased, kes vaid hea söögi kõrvale veini võtavad ning elavad ilust ja armastusest. Meie oleme käredad põhjamaa inimesed, kellele meeldib korralikult viina võtta ning nii ongi. On see hea? Kindlasti mitte. On see taunitav? Loomulikult. On see muudetav? Ei.

Mis ma tahan selle kõigega öelda. Primaarselt – et jätame selle valehäbi, et „issand, kuidas see on võimalik, mina ju küll ei joo, ja üldse on see fuihh! tegevus!” ning siis leiame end Võsapetsi stiilis mõne Kopli kõrtsi lauaplaadi aluseid kolle vahtimas. Teiseks tahan ma aga natukene analüüsida seda numbrit. Seda 12 liitrit aastas. Tegemist on numbriga, mis kui laiali jaotada, teeb päevas 0,9 liitrit õlut või poole vähem veini või pits viina. Laias laastus.

Ma ei usu eales, et me nii palju joome. Seda esiteks. Ja teiseks, kui ka joome, siis ma ei näe selles hetkel küll mingit nii kohutavat tabu, et seda peaks hakkama reklaamikampaaniaga parandama. Minule meeldib juua veini toidu kõrvale. On olnud aegu, kus olen joonud nädalate kaupa iga päev kahepeale pudeli jumalate jooki ja enam lõunaks või õhtuks. Lollimana ennast ei tunne, asjad on tehtud, miski ei kannata. Muuseas, koduleht alkoinfo.ee annab võimaluse registreerida endale personaalne alkoholikalkulaator, mis hoiab su joomal silma peal nagu pank rahal või treener treeningpäevikul. Mina tegin konto ning märgin piinliku täpsusega üles esmalt ühe kuu ja seejärel ühe aasta joomised. Tahan näha, kas on tõsi selles loos, selles maagilises numbris 12 liitrit.

Muuseas, kaks olulist pointi vahemärkusena. Alkoholi antireklaam tuletas mulle just üleeile teel poodi meelde, et mul oleks vaja paar veini ja õlut osta. Muidu poleks toidupoodi asja olnudki. Aga see selleks. Maailma enim alkoholi joov seltskond on aga tšehhid. Ja kui nüüd minna neile ütlema, et keelame õlle ära … Minu kujutlusvõime näitab kurje pilte, mis siis saaks.

Vein ja toit

Läheme nüüd aga olulise juurde. Hea toidu juurde ei ole tingimata vaja alkoholi, kindlasti mitte. Paljud road nagu erinevad karbid, veemolluskid ja koorikloomad ei talugi alkoholi ning nende maitse kärbub. Toidu kõrvale võib juua kurgikoortega mineraalvett, võib juua mahla, keefiri (minu selge lemmik) või teed. Samas ei kujuta mina ette head pastarooga või tükki pooltoorest sisefileed ilma korraliku burgunderita.

Toidu juurde alkoholi joomine on rituaalne tegevus. Me oleme oma kõhu orjad ning toit juhib meie maailma, see on tõsi. Me sööme selleks, et saada jõudu, kuid väga palju ka selleks, et saada naudingut, et saada lahti need ajukelme nisad, mis meile kehasse loodulikku rõõmurohtu pritsiks. Alkohol – pokaal veini või pits viina söögi alla – mängib selles teemas alati teist viiulit, andes naudingule tunduvalt mõnusama kõlapildi. Sügavama, ilusama, suurema kõlapildi.

Süüa hästi ei tähenda vohmida sisse kilode kaupa värskeid salateid või supileent, milles rasvaprotsent on 3 miinusmärgiga. Süüa tuleb mitmekesiselt, värskelt ning igast toiduvaliku letist. Alkohol käib siia juurde. Teeme vahe sisse – mees, kes tuleb põllult kündmast ning lõunavaheajaks pool pätsi saia ja pooliku trakatsi rehvil konutades sisse ajab, ei ole see, kellest mina räägin. Ma räägin intelligentsest toitumisest, mille juurde käib alati pits, pokaal või klaas. Iga alkohol omal kohal on kirss kreemil iga toidunautlemise juures.

Ma loomulikult ei kuulu sellese kildkonda, kes arvab, et kui joomine hakkab tööd ja elu segama, siis tuleb töölt lahkuda ja teha elus korrektiive. Minule see number 12 erilist mõju ei avalda, mina sellepärast oma harjumusi muutma ei hakka. Ma muudan neid, kui ma ei saa enam voodis ilma puhkepausita teist külge keerata, kui igahommikune pohmell enam lahe ei tundu ning kui pliiats ja kahvel kätte ei istu. Nali naljaks, ma ei usu, et pokaal veini kauni söömise või pits magusat napsi hea koogiviilu kõrvale on kedagi vaesemaks teinud. Nautigem alkoholi ja muude mõnude sümbioosi. Need, kes tubakatarbijad – näiteks minge ja suitsetage peale imelist õhtusööki sigareti asemel parem üks sigar ning nautige selle kõrvale üks hea single malt viski. Laske maitsetel ja aroomidel ennast lummata. Te olete rikkamad nii kogemuselt kui naudingult.

Nagu loeb üks silt Taaralinna kõrtsi seinalt, et „Kõik sõpradega õlleklaasi taga veedetud tunnid võtab Jumal lõpust maha”, proovin mina aga mõistatada, mis oleks maailmas parem või olulisem, kui sõpradega õlleklaasi taga olemine. See tähendab vestlust, seltskonda, uusi teadmisi, naeru ja nuttu, emotsioone ja naudingut. Ma ei näe põhjust, miks elada elu igavalt. Tuleb olla vastutustundlik, kuid ei tohi olla igav. Mitte kunagi igav!

Niisiis –  alati, kui tellite midagi imelist ning soovite juurde veini, tellige! Ärge laske millelgi muul kui iseenda hedonistlikul isekusel endale piire dikteerida. Nautige imelist sööki imelise joogiga, kombineerige ja saage uute elamuste võrra rikkamaks. Kui me hakkaksime nii talitama, jooksime poole vähem oleksime poole õnnelikumad ja ka poole tervemad.

Kui Jumal ütleks mulle, et elu mõte on näpuga Tallinn-Tartu maantee 77 kilomeetril veeäravoolutoru uuristada, tegeleksin ma sellega nii nagu minu elu sõltukski sellest. Olgu selleks siiski pigem hedonism. Vot nii!

Advertisements

3 responses to “Jälle alkoholist

  1. Eile naabrimehega sõitsime külakoosolekult koju ja kurtsin kurguvalu. Naabrimees oppas, et võta luitsatäüs eeterit ja pangiga vett pääle 🙂

    Aga eeter on siin hinnas. Üks eeter ei pidavat haisema ka. Toda mul teine naabrinaine kallab lusikal suhkru peale ja õhtuti võtab sisse. Korra oli eeter tal valest mulgust alla läinud-siis naabrinaisel oli peas kõik ringi tiirelnud, et annab või otsad 🙂 Aga vat viirushaiguses pole ta ka kordagi sel aastal olnud veel.

    See jutt muidugi ei haaku siinse targa alkoholiteemaga. Aga no midagi ikka 🙂

  2. Narkoosieeter lahustab ära viiruse kaitsva kesta ja pärast viirus seeditakse lihtsalt kõhus ära. Aitab ainult siis, kui saad kohe jaole, et hakkad jääma. Hiljem, kui viirus juba on organismis paljunenud, ei aita. Muidugi jube hais min. kaks päeva.
    See on juba vanarahva ravim ja mulle seletas selle toime ära bioloogiharidusega õppejõud EPA ajal.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s