Taimetoitlastest

vege

Alain Ducasse tegi hiljuti avalduse, et  vähendab oluliselt liha osakaalu oma Pariisi restorani Plaza Athénée menüüs.

Minu arvates on see hea idee- Ducasse läheb üle kõrgekvaliteetsetele keemiavabadele ehk organiilistele  toiduainetele ja ei  viska kala ja mereande menüüst välja ja mingis koguses jääb ka liha alles. Kuigi esimesed pealkirjad ajalehtedes olid a la Ducasse muudab oma 3 tärni restorani taimetoidurestoraniks.

Leidsin ühe vana sissekande- väike lõbus pilajutt kuidas inglasest taimetoitlane tuleb Pariisi kohvikusse…

Avaldasin selle aastal 2009, aga lugesin täna juhuslikult, tundus ikka hiigla lõbus…

************************

Eile sattusin ma toreda lõigu peale  Stephen Clarke-i raamatus Merde 2 ja tahaksin kirja panna episoodi, kuidas Pariisi söögikohta saabub inglise turist ja soovib taimetoitu saada…

Turist oli umbes 30 aastane ning varustatud peaaegu kõigega, mida inglise keelt kõnelev  Pariisi külaline  vajab pikaks nädalavahetuseks vaenulikul  välismaisel territooriumil: orkaanikindel anorak, reisijuht koos naabruskonda käsitleva peatüki vahele pistetud sõrmega ning alaliselt kahtlustav ilme…..

… oli reede hommik, poole kaheteistkümne ringis. Ta kõndis teetuppa, vaatas valvsalt ringi ja nihkus Benoit poole, kes seisis ja uneles, põsk surutud vastu sooja teekeedunõu….

“Quelles sont les options végétariennes? (Missugune on taimetoidu valik)” küsis turist. Tal oli tugev inglise aktsent,  kuid hääldus oli väga selge.

Bemoit katkestas eelmängu teekeedunõuga ja pühendas oma tähelepanu uudsele intellektuaalsele väljakutsele. Temalt ei olnud kunagi varem taimetoidu valiku kohta küsitud. Prantslasena ei olnud ta isegi ette kujutanud, et säherdune asi olemas on.  Ent ta tuli hästi toime. Ta osutas menüüle tahvlil, ning teatas pikaldases, selges prantsuse keeles, et siin on kõvasti taimset värki- soojad juustuleivad, salatid, küpsekartulid- tal tuli ainult välja valida.

Turist vaagis seda hetke vältel.

Mais pourquoi vous ne marques pas les options végétariennes avec un signe végétarien? tahtis ta teada (Aga miks te ei tähista taimetoidu valikut taimetoitlase märgiga)

Signe végétarien??????

Oui. Mees matkis menüüle V tähe kirjutamist.

Aaaa-. Benoit kummardas ettepoole ning usaldas mehele, et me ei söendaks midagi taimetoiduks märkida, sest see peletaks prantslastest kunded minema. …

Turisti see ei veennud.

Est-ce que vos pommes de terre sont végétariennes? küsis ta  (Kas teie kartulid on taimsed?)

Ei, mõtlesin, kartulid on inimsööjad. Katsu vaid ühele kahvel sisse lüüa ja ta hammustab sul käe otsast.

Loomulikult sain ma aru, mida ta küsis. Kas täidis oli vegetaarne? Kuid küpseoad on küpseoad. Ta pidi teadma, et need ei ole konnaneerud hobusevere kastmes.

Alguses oli Benoit hämmingus. Tema loogiline prantsuse aju jooksis kokku, kui sattus vastakuti inimesega, kes küsis, kas köögivili on taimetoit. Õnneks aga õpivad Prantsusmaa koolilapsed kaheksateistkümnenda eluaastani filosoofiat, seetõttu oli ta võimeline sooritama suurejoonelist hüpet külgmõtlemisse.

“Miks te ei võiks lihtsalt võtta juustu-ja tomatileiva?”  pakkus ta.

Est-ce que le fromage est végétarien? (kas juust on taimne?)

Sedapuhku oleks Benoit vaimsest kurnatusest äärepealt minestanud…

“Ei, see on Prantsuse juust”ütlesin inglise keeles.” Kunagi ei või teada, kas juuretis on loomne või taimne. Aga kui olete Prantsusmaal suutäiegi juustu ära söönud, siis pole sellel mingit vahet:”

Vedas meil, mõtlesin, et aeg on varajane ja pole vaja järjekorda teenindada.

Selsamal hetkel mõistsin ma prantsuse kelnereid.

Nad tõttavad teenindama üheaegselt 20-t lauda ning satuvad vastamisi säärase selliga, kes küsib taimetoidu valiku üle. Kiirustav kelner mõtleks enesest mõistetavalt, et taimetoitlase puhul on esimene valik pista ta peadpidi kempsupotti.

Peale ajaraiskamise on siin nimelt tegemist teatava ebaviisakusega. Chef veedab aastaid kokakoolis, koostab kuude kaupa menüüd, veedab tunde koostisosi ostes ja toitu valmistades, ning siis tellib turistide perekond kolm tavalist omletti ja spagetitaldriku. Ketšupiga. Justkui oleks Michelangelo kavandanud Sixtuse kabeli ja siis tatsab paavst sisse ning teatab:  “tead, ma arvan, et mulle meeldiks hoopis katta kõik ühtlase poolmati värvikihiga:”

” Vaadake, te räägite prantsuse keelt tõesti hästi”, ütlesin mehele ” kuid pole mõtet keelt kõneleda, kui te ütlete selles asju, millest kohalikud iialgi aru ei saa. Nad ei hooli siin põrmugi taimetoidust. Nende meelest on igaüks, kes ei saa pooltooreks jäätud loomalihast orgasmi, igavene silmakirjateener. Nende silmis on Prantsusmaale tulev taimetoitlane nagu keegi, kes annab kasinusvande ja asub siis haaremisse elama….

__- – _ Aga te peaksite oma menüüs taimetoidu valiku ära märkima, vastas ta…

jne….

Raamat nagu mainisin Stephen Clarke  “Omadega sees ehk Merde 2 “

25 responses to “Taimetoitlastest

  1. paras annus huumorisoolikat, sinna juurde võrdses koguses hääd eneseirooniat, ports tervistavat pohhuismi, ja probleemi tegelikult polegi.

  2. Ma arvan, et kui mõni prantslane seda loeks ja sellest aru saaks, ei ütleks ta, et kirjutajal on õigus, vaid hoopis, et kirjutaja on labane — söö liha ja naudi seda, aga äärmine matslus on hakata teiste indiviidide söömisharjumuste üle ilkuma.

    Päikest! 🙂

  3. ????? Mina ei oska ka ridade vahelt välja lugeda, et toitumisharjumuste üle ilgutakse. Ilgutakse ikka kodanike üle, kes oma tarbijaõigusi igal pool nõuavad (antud tekstis siis kodanik, kes nõuab taime toidu juurde menüüs eraldi V tähte) Mis kuradi harjumus see on tulla Prantsusmaa restorani ja nõuda makarone ketšupiga….
    Tegelikult mind huvitab palju rohkem see nähtus, mis selle teemega üles kerkis, et osadel inimestel pole absoluutselt huumorimeelt. Maarja sai suisa anonüümse kirja, kus teda noomiti jne.
    Raamat ei ole dokumentaaljutustus- Clark on veidi labane kirjanik, kuid selles konkreetses lõigus ei näe ma grammigi labasust.

  4. selle jänesetapuga tuli mul kohe üks lapsepõlve kõige eredam mälupilt meelde. meil vanaema juures peeti jäneseid. mitte pulli pärast, aga ikka söömiseks ja päris palju, mingi 50 tk oli vist ära. ma siis tulin ükskord külla natuke hoiatamata ja vanaema parajasti tegeles jänesetapuga. tavaliselt ta seda ise ei tahtnud teha, lasi mingil naabrimehel (vanaisa ise ei tahtnud) viina või liha eest maha lüüa ja ära nülgida. aias kasvas antoonovka, mida meie, lapsed, kutsusime jänesepuuks, sest vanaema sidus jänese jalgupidi kahe oksaharu külge ja andis tellisega.
    no ja nii siis lapselaps tuli, vanaemal põll verine ja nahk nülgimisel. ei saaks öelda, et sellest oleks nüüd mingi jubeda trauma saanud, aga meelde jäi küll eluks ajaks. jänest meeldib endiselt süüa.

  5. Mina ei saa ka sellest viginast aru- kui jahimehed ei reguleeriks huntide, rebaste jne. arvu, oleks varsti ka inimestel marutaud kallal või tuleks näljane hundikari linna inimesi ründama.
    Sama on ju koduloomade-lindudega.. Mis sa siis pead neid toitma ja ootama kuni nad loomulikku surma surevad ja maha matma? See on küll kõva bisness…

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.