Taimetoitlastest

vege

Alain Ducasse tegi hiljuti avalduse, et  vähendab oluliselt liha osakaalu oma Pariisi restorani Plaza Athénée menüüs.

Minu arvates on see hea idee- Ducasse läheb üle kõrgekvaliteetsetele keemiavabadele ehk organiilistele  toiduainetele ja ei  viska kala ja mereande menüüst välja ja mingis koguses jääb ka liha alles. Kuigi esimesed pealkirjad ajalehtedes olid a la Ducasse muudab oma 3 tärni restorani taimetoidurestoraniks.

Leidsin ühe vana sissekande- väike lõbus pilajutt kuidas inglasest taimetoitlane tuleb Pariisi kohvikusse…

Avaldasin selle aastal 2009, aga lugesin täna juhuslikult, tundus ikka hiigla lõbus…

************************

Eile sattusin ma toreda lõigu peale  Stephen Clarke-i raamatus Merde 2 ja tahaksin kirja panna episoodi, kuidas Pariisi söögikohta saabub inglise turist ja soovib taimetoitu saada…

Turist oli umbes 30 aastane ning varustatud peaaegu kõigega, mida inglise keelt kõnelev  Pariisi külaline  vajab pikaks nädalavahetuseks vaenulikul  välismaisel territooriumil: orkaanikindel anorak, reisijuht koos naabruskonda käsitleva peatüki vahele pistetud sõrmega ning alaliselt kahtlustav ilme…..

… oli reede hommik, poole kaheteistkümne ringis. Ta kõndis teetuppa, vaatas valvsalt ringi ja nihkus Benoit poole, kes seisis ja uneles, põsk surutud vastu sooja teekeedunõu….

“Quelles sont les options végétariennes? (Missugune on taimetoidu valik)” küsis turist. Tal oli tugev inglise aktsent,  kuid hääldus oli väga selge.

Bemoit katkestas eelmängu teekeedunõuga ja pühendas oma tähelepanu uudsele intellektuaalsele väljakutsele. Temalt ei olnud kunagi varem taimetoidu valiku kohta küsitud. Prantslasena ei olnud ta isegi ette kujutanud, et säherdune asi olemas on.  Ent ta tuli hästi toime. Ta osutas menüüle tahvlil, ning teatas pikaldases, selges prantsuse keeles, et siin on kõvasti taimset värki- soojad juustuleivad, salatid, küpsekartulid- tal tuli ainult välja valida.

Turist vaagis seda hetke vältel.

Mais pourquoi vous ne marques pas les options végétariennes avec un signe végétarien? tahtis ta teada (Aga miks te ei tähista taimetoidu valikut taimetoitlase märgiga)

Signe végétarien??????

Oui. Mees matkis menüüle V tähe kirjutamist.

Aaaa-. Benoit kummardas ettepoole ning usaldas mehele, et me ei söendaks midagi taimetoiduks märkida, sest see peletaks prantslastest kunded minema. …

Turisti see ei veennud.

Est-ce que vos pommes de terre sont végétariennes? küsis ta  (Kas teie kartulid on taimsed?)

Ei, mõtlesin, kartulid on inimsööjad. Katsu vaid ühele kahvel sisse lüüa ja ta hammustab sul käe otsast.

Loomulikult sain ma aru, mida ta küsis. Kas täidis oli vegetaarne? Kuid küpseoad on küpseoad. Ta pidi teadma, et need ei ole konnaneerud hobusevere kastmes.

Alguses oli Benoit hämmingus. Tema loogiline prantsuse aju jooksis kokku, kui sattus vastakuti inimesega, kes küsis, kas köögivili on taimetoit. Õnneks aga õpivad Prantsusmaa koolilapsed kaheksateistkümnenda eluaastani filosoofiat, seetõttu oli ta võimeline sooritama suurejoonelist hüpet külgmõtlemisse.

“Miks te ei võiks lihtsalt võtta juustu-ja tomatileiva?”  pakkus ta.

Est-ce que le fromage est végétarien? (kas juust on taimne?)

Sedapuhku oleks Benoit vaimsest kurnatusest äärepealt minestanud…

“Ei, see on Prantsuse juust”ütlesin inglise keeles.” Kunagi ei või teada, kas juuretis on loomne või taimne. Aga kui olete Prantsusmaal suutäiegi juustu ära söönud, siis pole sellel mingit vahet:”

Vedas meil, mõtlesin, et aeg on varajane ja pole vaja järjekorda teenindada.

Selsamal hetkel mõistsin ma prantsuse kelnereid.

Nad tõttavad teenindama üheaegselt 20-t lauda ning satuvad vastamisi säärase selliga, kes küsib taimetoidu valiku üle. Kiirustav kelner mõtleks enesest mõistetavalt, et taimetoitlase puhul on esimene valik pista ta peadpidi kempsupotti.

Peale ajaraiskamise on siin nimelt tegemist teatava ebaviisakusega. Chef veedab aastaid kokakoolis, koostab kuude kaupa menüüd, veedab tunde koostisosi ostes ja toitu valmistades, ning siis tellib turistide perekond kolm tavalist omletti ja spagetitaldriku. Ketšupiga. Justkui oleks Michelangelo kavandanud Sixtuse kabeli ja siis tatsab paavst sisse ning teatab:  “tead, ma arvan, et mulle meeldiks hoopis katta kõik ühtlase poolmati värvikihiga:”

” Vaadake, te räägite prantsuse keelt tõesti hästi”, ütlesin mehele ” kuid pole mõtet keelt kõneleda, kui te ütlete selles asju, millest kohalikud iialgi aru ei saa. Nad ei hooli siin põrmugi taimetoidust. Nende meelest on igaüks, kes ei saa pooltooreks jäätud loomalihast orgasmi, igavene silmakirjateener. Nende silmis on Prantsusmaale tulev taimetoitlane nagu keegi, kes annab kasinusvande ja asub siis haaremisse elama….

__- – _ Aga te peaksite oma menüüs taimetoidu valiku ära märkima, vastas ta…

jne….

Raamat nagu mainisin Stephen Clarke  “Omadega sees ehk Merde 2 “

25 responses to “Taimetoitlastest

  1. 😀 😀 😀
    ma ei ole küll konnaneerusid sööma sattunud, aga need kanasüdamed, mis me Aveiro rodizios sõime, olid peris kenad ju.
    Eelmisel suvel, kui tulime kahenädalaselt puhkuselt Liguuriast, siis ma rääkisin ka siin kõigile, et suure palavuse tõttu olime me ka kaks nädalat taimetoidul. Peale pisukest mõtlemist taipasin, et see, mida ma iga õhtu meloni ümber mässisin, oli siiski liha, mis sest, et prosciutto nime all ja imeõhuke ja hõrk. Ja et need vutid, mida me grillisime, olid hoolimata kõhtutopitud viinamarjadest kah puhas liha jne jne. Nii et sel viisil olen ma täitsa valmis taimetoitlane olema 🙂
    A mina arvan, et veinisõbral on võimatu taimetoitlane olla. Ja kui juba taimetoitlane + veinivaenlane, siis kurb, aga minul ei ole selle inimesega väga palju kokkupuutepunkte. No ma kaklema just ei kipu ja oma vaateid peale ei suru, aga…
    Ma ei ole ka mingi lihakäntsaka vitsutaja, aga on asju, mille vastu ei saa. Nagu näiteks üks tore vasikaantrekoot ahjus rokfoori kattega või lambafilee ürtidega sütel grillituna – mõlemad käesoleval nädala ära proovitud ja oi kui hääd!

  2. Me vist just pühapäeval filosofeerisime selle üle, et kõige tähtsam on tooraine ja austus selle vastu. Täpselt samuti nagu ma jumaldan ilusat talleliha või ilusat vasikamaksa, vaimustab mind küpse mahlane tomat või ilusad suvikõrvitsad… Aga mitte sellepärast et see taimetoit on. Talvised taimed, andke mulle andeks, ei tekita mingeid emotsioone. Küll aga on igasugu kuivavatud oad, läätsed väga toredad asjad talvel…

  3. No seesama vaimustus toorainest oli ka üks põhjus, miks me Liguurias enamaltjaolt köögiviljadest toitusime – maja ees oli mäenõval laiuv aed, kust tulid imelised baklazhaanid, suvikõrvitsad, nende õied, tomatid, salat jms. Puhas rõõm. Aga kalaturg ja lihapood oli muidugi sama õnnis koht.
    Vahel tuleb nukrus peale ja tundub, et tahaks elada nende inimeste keskel, kelle kõige olulisem jututeema on toit ja vein, ehk siis prantslased, itaallased. A õnneks vaigistavad meie toidublogid ja kaasmõtlejad (Tigu ja Mann ja Vernanda ja kes kõik veel) mu hingehäda 🙂
    Rõõm ilusast ja maitsvast toidust on üks ürgsemaid rõõme, las ta siis jääda ka meile oma ürgsel moel, st koos liha ja kala söömise võimalusega.

  4. Minul on jälle see probleem, et mul võib puhtast taimetoidust süda läikima hakata, nii ebanormaalne kui see ka ei kõla. Ainult ühe korra sain mingeid spagette juustu ja veel millegagi, mis oli ok, aga pärast tahtsin ikka kapist liha peale haugata:D

  5. no nii hull mul ka pole 🙂 vahel juhtub, et lihtsalt ei satugi mitu päeva lihalist sööma. eriti kui ma veel kontoritöötaja olin – no mida see 10h kirjutuslaua taga konutaja siis ikka vajab – tass kohvi ja tops jogurtit 😛
    aga no põhimõtteliselt lihast loobuda? ei iial.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.