Taimetoitlastest

vege

Alain Ducasse tegi hiljuti avalduse, et  vähendab oluliselt liha osakaalu oma Pariisi restorani Plaza Athénée menüüs.

Minu arvates on see hea idee- Ducasse läheb üle kõrgekvaliteetsetele keemiavabadele ehk organiilistele  toiduainetele ja ei  viska kala ja mereande menüüst välja ja mingis koguses jääb ka liha alles. Kuigi esimesed pealkirjad ajalehtedes olid a la Ducasse muudab oma 3 tärni restorani taimetoidurestoraniks.

Leidsin ühe vana sissekande- väike lõbus pilajutt kuidas inglasest taimetoitlane tuleb Pariisi kohvikusse…

Avaldasin selle aastal 2009, aga lugesin täna juhuslikult, tundus ikka hiigla lõbus…

************************

Eile sattusin ma toreda lõigu peale  Stephen Clarke-i raamatus Merde 2 ja tahaksin kirja panna episoodi, kuidas Pariisi söögikohta saabub inglise turist ja soovib taimetoitu saada…

Turist oli umbes 30 aastane ning varustatud peaaegu kõigega, mida inglise keelt kõnelev  Pariisi külaline  vajab pikaks nädalavahetuseks vaenulikul  välismaisel territooriumil: orkaanikindel anorak, reisijuht koos naabruskonda käsitleva peatüki vahele pistetud sõrmega ning alaliselt kahtlustav ilme…..

… oli reede hommik, poole kaheteistkümne ringis. Ta kõndis teetuppa, vaatas valvsalt ringi ja nihkus Benoit poole, kes seisis ja uneles, põsk surutud vastu sooja teekeedunõu….

“Quelles sont les options végétariennes? (Missugune on taimetoidu valik)” küsis turist. Tal oli tugev inglise aktsent,  kuid hääldus oli väga selge.

Bemoit katkestas eelmängu teekeedunõuga ja pühendas oma tähelepanu uudsele intellektuaalsele väljakutsele. Temalt ei olnud kunagi varem taimetoidu valiku kohta küsitud. Prantslasena ei olnud ta isegi ette kujutanud, et säherdune asi olemas on.  Ent ta tuli hästi toime. Ta osutas menüüle tahvlil, ning teatas pikaldases, selges prantsuse keeles, et siin on kõvasti taimset värki- soojad juustuleivad, salatid, küpsekartulid- tal tuli ainult välja valida.

Turist vaagis seda hetke vältel.

Mais pourquoi vous ne marques pas les options végétariennes avec un signe végétarien? tahtis ta teada (Aga miks te ei tähista taimetoidu valikut taimetoitlase märgiga)

Signe végétarien??????

Oui. Mees matkis menüüle V tähe kirjutamist.

Aaaa-. Benoit kummardas ettepoole ning usaldas mehele, et me ei söendaks midagi taimetoiduks märkida, sest see peletaks prantslastest kunded minema. …

Turisti see ei veennud.

Est-ce que vos pommes de terre sont végétariennes? küsis ta  (Kas teie kartulid on taimsed?)

Ei, mõtlesin, kartulid on inimsööjad. Katsu vaid ühele kahvel sisse lüüa ja ta hammustab sul käe otsast.

Loomulikult sain ma aru, mida ta küsis. Kas täidis oli vegetaarne? Kuid küpseoad on küpseoad. Ta pidi teadma, et need ei ole konnaneerud hobusevere kastmes.

Alguses oli Benoit hämmingus. Tema loogiline prantsuse aju jooksis kokku, kui sattus vastakuti inimesega, kes küsis, kas köögivili on taimetoit. Õnneks aga õpivad Prantsusmaa koolilapsed kaheksateistkümnenda eluaastani filosoofiat, seetõttu oli ta võimeline sooritama suurejoonelist hüpet külgmõtlemisse.

“Miks te ei võiks lihtsalt võtta juustu-ja tomatileiva?”  pakkus ta.

Est-ce que le fromage est végétarien? (kas juust on taimne?)

Sedapuhku oleks Benoit vaimsest kurnatusest äärepealt minestanud…

“Ei, see on Prantsuse juust”ütlesin inglise keeles.” Kunagi ei või teada, kas juuretis on loomne või taimne. Aga kui olete Prantsusmaal suutäiegi juustu ära söönud, siis pole sellel mingit vahet:”

Vedas meil, mõtlesin, et aeg on varajane ja pole vaja järjekorda teenindada.

Selsamal hetkel mõistsin ma prantsuse kelnereid.

Nad tõttavad teenindama üheaegselt 20-t lauda ning satuvad vastamisi säärase selliga, kes küsib taimetoidu valiku üle. Kiirustav kelner mõtleks enesest mõistetavalt, et taimetoitlase puhul on esimene valik pista ta peadpidi kempsupotti.

Peale ajaraiskamise on siin nimelt tegemist teatava ebaviisakusega. Chef veedab aastaid kokakoolis, koostab kuude kaupa menüüd, veedab tunde koostisosi ostes ja toitu valmistades, ning siis tellib turistide perekond kolm tavalist omletti ja spagetitaldriku. Ketšupiga. Justkui oleks Michelangelo kavandanud Sixtuse kabeli ja siis tatsab paavst sisse ning teatab:  “tead, ma arvan, et mulle meeldiks hoopis katta kõik ühtlase poolmati värvikihiga:”

” Vaadake, te räägite prantsuse keelt tõesti hästi”, ütlesin mehele ” kuid pole mõtet keelt kõneleda, kui te ütlete selles asju, millest kohalikud iialgi aru ei saa. Nad ei hooli siin põrmugi taimetoidust. Nende meelest on igaüks, kes ei saa pooltooreks jäätud loomalihast orgasmi, igavene silmakirjateener. Nende silmis on Prantsusmaale tulev taimetoitlane nagu keegi, kes annab kasinusvande ja asub siis haaremisse elama….

__- – _ Aga te peaksite oma menüüs taimetoidu valiku ära märkima, vastas ta…

jne….

Raamat nagu mainisin Stephen Clarke  “Omadega sees ehk Merde 2 “

Advertisements

25 responses to “Taimetoitlastest

  1. 😀 😀 😀
    ma ei ole küll konnaneerusid sööma sattunud, aga need kanasüdamed, mis me Aveiro rodizios sõime, olid peris kenad ju.
    Eelmisel suvel, kui tulime kahenädalaselt puhkuselt Liguuriast, siis ma rääkisin ka siin kõigile, et suure palavuse tõttu olime me ka kaks nädalat taimetoidul. Peale pisukest mõtlemist taipasin, et see, mida ma iga õhtu meloni ümber mässisin, oli siiski liha, mis sest, et prosciutto nime all ja imeõhuke ja hõrk. Ja et need vutid, mida me grillisime, olid hoolimata kõhtutopitud viinamarjadest kah puhas liha jne jne. Nii et sel viisil olen ma täitsa valmis taimetoitlane olema 🙂
    A mina arvan, et veinisõbral on võimatu taimetoitlane olla. Ja kui juba taimetoitlane + veinivaenlane, siis kurb, aga minul ei ole selle inimesega väga palju kokkupuutepunkte. No ma kaklema just ei kipu ja oma vaateid peale ei suru, aga…
    Ma ei ole ka mingi lihakäntsaka vitsutaja, aga on asju, mille vastu ei saa. Nagu näiteks üks tore vasikaantrekoot ahjus rokfoori kattega või lambafilee ürtidega sütel grillituna – mõlemad käesoleval nädala ära proovitud ja oi kui hääd!

  2. Me vist just pühapäeval filosofeerisime selle üle, et kõige tähtsam on tooraine ja austus selle vastu. Täpselt samuti nagu ma jumaldan ilusat talleliha või ilusat vasikamaksa, vaimustab mind küpse mahlane tomat või ilusad suvikõrvitsad… Aga mitte sellepärast et see taimetoit on. Talvised taimed, andke mulle andeks, ei tekita mingeid emotsioone. Küll aga on igasugu kuivavatud oad, läätsed väga toredad asjad talvel…

  3. No seesama vaimustus toorainest oli ka üks põhjus, miks me Liguurias enamaltjaolt köögiviljadest toitusime – maja ees oli mäenõval laiuv aed, kust tulid imelised baklazhaanid, suvikõrvitsad, nende õied, tomatid, salat jms. Puhas rõõm. Aga kalaturg ja lihapood oli muidugi sama õnnis koht.
    Vahel tuleb nukrus peale ja tundub, et tahaks elada nende inimeste keskel, kelle kõige olulisem jututeema on toit ja vein, ehk siis prantslased, itaallased. A õnneks vaigistavad meie toidublogid ja kaasmõtlejad (Tigu ja Mann ja Vernanda ja kes kõik veel) mu hingehäda 🙂
    Rõõm ilusast ja maitsvast toidust on üks ürgsemaid rõõme, las ta siis jääda ka meile oma ürgsel moel, st koos liha ja kala söömise võimalusega.

  4. Minul on jälle see probleem, et mul võib puhtast taimetoidust süda läikima hakata, nii ebanormaalne kui see ka ei kõla. Ainult ühe korra sain mingeid spagette juustu ja veel millegagi, mis oli ok, aga pärast tahtsin ikka kapist liha peale haugata:D

  5. no nii hull mul ka pole 🙂 vahel juhtub, et lihtsalt ei satugi mitu päeva lihalist sööma. eriti kui ma veel kontoritöötaja olin – no mida see 10h kirjutuslaua taga konutaja siis ikka vajab – tass kohvi ja tops jogurtit 😛
    aga no põhimõtteliselt lihast loobuda? ei iial.

  6. 😀
    ma panen selle enda suvelugemise järjekorda.
    minu poolest nautigu taimetoitlane taimetoitu, aga jätku muud rahule, a la tigedat soigu teemal, et issake kuis sa vaest loomakest sisse vopsid või et kas ikka õun on puult loomulikul teel alla potsatanud.
    sellistele ma hakkan tavaliselt ilmekalt ja värvikirevalt kirjeldama kodust jänesetappu… või kiitma oma lihunikku, kus lihakerede vahel jalutades valid endale tükke välja.

  7. ma jälle mõtlen, et too kenasti prantsuse häälduse ja laused äraõppinud inglane oli sellepoolest mats, et läks külla võõra maa restorani ja hakkas seal targutama.
    Ta kahtles igas taimetoidu tooraines – siis võinud turu päält prantsusmaal endale lehelised ja kasvulised ööbimispaika osta ning ise vaaritad.

    Mulle tundus kut uskumatu Toomas:)

    Siit järeldan, et klienti teenindada ei ole kerge amet.

  8. mulle tehti märkus maila peale, et kuis ma nii hullu juttu võin kirjutada.

    ütlen veel kord, aeglaselt ja rahulikult, ma ei halvusta taimetoitlust, võin ka ise a la kolm päeva jutti süüa tatraputru ja õhata tema headusest lugulaulu.

    aga ma ei kannata kui näiteks kuskil suurel õhtusöögil hakkavad mõned kodanikud ohkima ja puhisema, kuis nemad kohe ampsugi võtta ei saa, kõik liuad on hirmsat liha täis etc. ja mis inimesed need on, kes seda jälkust suu sisse võtavad.

    ja jänesetapp, kuna me kodus neid peame ja asjal on söögieesmärk, siis pole ma neid lasknud endale lähedale ega hakanud emotsiooni tekitama teemal “kui nunnud loomakesed” etc.

    kokkuvõtvalt ei pea ma taimetoitlast lihasööjast paremaks ega vv. kuid ei kannata asjata soigu ega teiste valikute halvustamist.

  9. Tead Maarja- mingis eas peabki oma tutvusringkonda kokku tõmbama. Võib-olla on see taimetoidu kõrvalmõju, et inimestel aju kokku jookseb ja aru ei saa, kui tehakse irooniat topakate kohta, kes oma tarbijaõigusi taga ajavad ja taimetoitluse kui sellise vahel. Mina ei saaks nende inimestega suhelda: ükskõik, millest sa räägid- tunnevad nad, et peavad endast ja oma valikutest rääkima. Las istuvad oma kaalikatega oma kodus ja ärgu tulgu teistele “valgustust” tooma.

  10. Kaalikast saab valgustust küll jah, õige lähenemise korral. Nii nagu ka ubadest ja kapsast 😀

  11. paras annus huumorisoolikat, sinna juurde võrdses koguses hääd eneseirooniat, ports tervistavat pohhuismi, ja probleemi tegelikult polegi.

  12. Ma arvan, et kui mõni prantslane seda loeks ja sellest aru saaks, ei ütleks ta, et kirjutajal on õigus, vaid hoopis, et kirjutaja on labane — söö liha ja naudi seda, aga äärmine matslus on hakata teiste indiviidide söömisharjumuste üle ilkuma.

    Päikest! 🙂

  13. ????? Mina ei oska ka ridade vahelt välja lugeda, et toitumisharjumuste üle ilgutakse. Ilgutakse ikka kodanike üle, kes oma tarbijaõigusi igal pool nõuavad (antud tekstis siis kodanik, kes nõuab taime toidu juurde menüüs eraldi V tähte) Mis kuradi harjumus see on tulla Prantsusmaa restorani ja nõuda makarone ketšupiga….
    Tegelikult mind huvitab palju rohkem see nähtus, mis selle teemega üles kerkis, et osadel inimestel pole absoluutselt huumorimeelt. Maarja sai suisa anonüümse kirja, kus teda noomiti jne.
    Raamat ei ole dokumentaaljutustus- Clark on veidi labane kirjanik, kuid selles konkreetses lõigus ei näe ma grammigi labasust.

  14. selle jänesetapuga tuli mul kohe üks lapsepõlve kõige eredam mälupilt meelde. meil vanaema juures peeti jäneseid. mitte pulli pärast, aga ikka söömiseks ja päris palju, mingi 50 tk oli vist ära. ma siis tulin ükskord külla natuke hoiatamata ja vanaema parajasti tegeles jänesetapuga. tavaliselt ta seda ise ei tahtnud teha, lasi mingil naabrimehel (vanaisa ise ei tahtnud) viina või liha eest maha lüüa ja ära nülgida. aias kasvas antoonovka, mida meie, lapsed, kutsusime jänesepuuks, sest vanaema sidus jänese jalgupidi kahe oksaharu külge ja andis tellisega.
    no ja nii siis lapselaps tuli, vanaemal põll verine ja nahk nülgimisel. ei saaks öelda, et sellest oleks nüüd mingi jubeda trauma saanud, aga meelde jäi küll eluks ajaks. jänest meeldib endiselt süüa.

  15. Mina ei saa ka sellest viginast aru- kui jahimehed ei reguleeriks huntide, rebaste jne. arvu, oleks varsti ka inimestel marutaud kallal või tuleks näljane hundikari linna inimesi ründama.
    Sama on ju koduloomade-lindudega.. Mis sa siis pead neid toitma ja ootama kuni nad loomulikku surma surevad ja maha matma? See on küll kõva bisness…

  16. mul tuli jälle uki jutu peale meelde, et ma olla olnud pooleteisene, kui vana-aastaõhtul nõudsin veel änkuliha (küülik siis) ja jäin koib peos tugitooli magama 🙂
    no jeesus maria ma ütlen, lugege näiteks jamie’s italy’t sealt, kus kolmene plika seisab lutt suus mingi kitse või lamba rümba juures.
    või seda kohta locatellist, kus ta räägib, kuidas viib aeg-ajalt oma suurlinnas kasvavad lapsed maale farmi ja näitab neile loomade elu, samas neil ikka meeles hoidesm et see on toit, mis sest, et nummi välimusega.
    üks asi, millega ma muidugi olen nõus, on see, et peale suuremat lihasöömist on teisel päeval peris raske tunne kõhus, sest seedimisele kulub loomulikult rohkem aega ja energiat, kui porgandipüreele. aga see ei tee minust veel taimetoitlast.

  17. Minu arvates on sellised anonüümsed meilisaatjad ja ka siin sõna võtnud “fallenboy” sama mis “Saia Aksel ai jutu vallalõ küla pääl”. Anonüümne tähendab ju olematu.

    Minu arvates olematud kiretud kuivikud.

  18. räägitakse, et liha söömine teeb agressiivseks, siin aga tundub hoopis vastupidi 😉 keegi võttis liiga tõsiselt

  19. Ma pistsin praegast topeltportsu carpacciot. Seega peaks ma nüüd nõudma nagu ärtumoor “alice imedemaal”, et “pea maha tal!”
    Ahh, las nad olla. Ise me selle teema põlema panime, ise ka kustutame 😛

  20. ma ütleks, et öu, dier ehk ehk oh, põder (ilma pottipistmise tagamõtteta, seekord). mistõttu laulaks veelkord vana laulu, et mitte väga pika aja pärast on valge liha sööv ja veini joov hetero loodusharuldus. ja siis võib vast pröökama ka hakata, enne ju pole hea toon, kui vähemusse ei jää. aga ma tegelikult ka tolereerin peaaegu kõike, nii kaua, kui mind ahistama ei hakata. sealhulgas isegi endast targemaid inimesi:)

  21. 😀 😀 Kui Prantsusmaal head lihunikku kodukvartalis või lähimal turul ei ole, siis poekaupa nähes saan isegi mõneks ajaks lehetoidu usku pöördunuist aru.. Aga senine kokkupuude Pariisi moekate trenditoitlastega on näidanud, et kui nädala sees ollakse taimetoitlased ja menüü koosneb seemnetega smuutidest ning salatitest, siis nädalavahetusel külas pakutud vasikasteigist või öisel kodutee burgerist ära küll ei öelda 😉

    (p.s. vastik norija minus: [u]un[{u] signe)

  22. Un signe muidugi, tänu 🙂
    Kui see tekst siia 2009 sai kirja pandud, olid suhtumised ja arusaamad ka hoopis teised. Ma ka armastan vahel päevasel ajal trendikohast midagi jube taimset ja moekat võtta. Siiski loodan, et ma ei keera peast nii ära, et hakkan klassikalistes restodes küsima taimetoidu menüüd 🙂

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s