Faial-siniste hortensiate saar!

Faya (Myrica faya) on puu, mis kasvab igihalja puu või puukujulise põõsana 4-10 meetri kõrguseks ning on pärit just siit Assooridelt, kuigi tänapäeva on teda pea igal mandril kasvamas. Puu eesti keelset nime ei leidnud ma kuskilt. Oluline on sellest faya puust rääkida seepärast, et kui saare esimesed asukad siia saabusid, siis kattis kogu saart tihe faya-puude mets, sellest arvatakse tuligi saare nimi Faial.

Faial on saar, kust leiab rikkaliku kogumi ajaloolisi, looduslikke ja kaasaegseid vaatamisväärsusi, mis meelitavad ligi jahte, kruiisilaevu, mägi- ja loodusradadel matkajaid ning loodusteadlasi. Saarel on nii hotelle kui hommikusööki pakkuvaid külalistemaju üle saare laiali ning lisaks matkamisele, saab rannamõnusid armastav turist suunduda Praia de Almoxarife või Conceição musta liivaga randadesse või Porto Pim’i heleda liivaga randa ning mööda rannikut on laiali pillutatud palju looduslikke kaljubasseine Varadouro on üks selline koht, mis on tuntud oma sooja vee, mikrokliima, suvitusmajade ja soolase merevee basseinide poolest.

Faial saar näeb välja kui ebakorrapärase kujuga viisnurk, suurus on 173.06 km2 (Muhu saar on näiteks 204 km2) ja siin elab 14334 elanikku(Muhus näiteks 1476). Suurim asum on Horta, kus elab umbes pool saare rahvastikust ja millele kuningas D. Pedro IV andis linna õigused aastal 1832. Assooridel on 9 saare peale 6 linna (3 neist asub peasaarel) ning 3 nn. pealinna kus asub mingi piirkondlik valitsusasutus. Horta on üks pealinnadest.

Ajalugu on saarel kirev- esimesed asukad tegelesid siin sinise värvi tootmisega sinerõikast (Isatis tinctoria) ja selle müümisega mandrile. See taim oli Portugalis ainus sinise värvi allikas kuni 16. sajandi lõpuni, kui Portugali laevad hakkasid indigot Kaug-Idast tooma. Samuti oli saarel tina ja hõbedat, mida Portugali õukonna liikmed himustasid, kuid ka Inglise ja Prantsuse mereröövlid, kes saarele tihedalt röövretki korraldasid.

Tähtis ajalooline aasta saarele on 1876- alustati Horta sadamadoki ehitust. Just see sadamadokk oli Faiali saare edasise eduloo algus, sellest sai Atlandi-ülese liikluse suunapunkt.

Tööstuse kasv ja Atlandi-ülene purjeliiklus suurendas Horta tähtsust turvalise sadama ja kivisöe ladustamisbaasina. 1919. aastal peatus Hortas esimene lennuk, mis ületas Atlandi ookeani. Horta strateegiliselt hea asukoht tingis ka selle, et Pan American rajas sinna kiirpurjelaevade(Clipper) baasi. Samuti asusid Hortas Briti, Ameerika, Prantsuse, Saksa ja Itaalia mandritevahelised merekaablijaamad. Teise maailmasõja ajal oli Horta oluline mereväebaas, pakkudes peavarju Normandia invasioonis osalenud liitlaste laevadele.

Välismaalasi on elanud Faialil palju meresidekaabli firmade olemasolu tõttu- kõige tuntum ehk Sir Christopher James Hampton (Horta, Assoorid, 26. jaanuar 1946) Briti näitekirjanik, stsenarist, tõlkija ja filmirežissöör. Ta on enim tuntud oma näidendi “Les Liaisons Dangereuses” (eesti k: Ohtlikud (armu)Suhted) mis põhineb samanimelisel romaanil ja filmi adaptsioonil. Ta on kahel korral pälvinud Oscari parima adapteeritud stsenaariumi eest, filmides Ohtlikud Suhted (1988) ja The Father (isa) (2020) ning kandideeris ka filmile „Lepitus” (2007). Aastal 2022 pälvis Christopher Hampton Amsterdamis Septimiuse auhindade jagamisel elutööauhinna. Miks sündis Briti näitekirjanik Hortas? Aga seetõttu, et tema isa töötas Cable & Wireless’is mereside insenerina.

Just oma strateegiliselt hea asukoha tõttu on Faial ajalooliselt olnud Assooride saarestiku “peavärav”, samuti on saar loodusturismi pioneer, saades aastal 2011 esimese paigana Portugalis Euroopa Liidu poolt ellu kutsutud EDEN(The European Destinations of Excellence’s) auhinna (EDEN premeerib ja edendab säästva turismi viljelemist väiksemates turismisihtkohtades), ning 3 aastat hiljem avati siin saarel esimene matkarada Assooridel.

Raul Brandão nimetas oma raamatus As Ilhas Desconhecidas(tundmatud saared, kirjutasin sellest raamatust Florese saare peatükis) Faiali siniseks saareks tänu tohutule hulgale hortensiatele, mis katavad selle saare teeäärseid. Ta kirjutas oma raamatus nõnda:

"The man that had the idea to border the road with these plants should have a statue on the island. In no other place do they prosper better: they need a covering of light, humidity and heat...they are in their place. Their blue is the blue that adorns the Azores on lipid days...this is a blue that is even more blue, the bunches of flowers of a colour more intense and fresh. They are in every direction: rising along the roads and the fields, forming hedges; they serve to divide the plots and to cover the peaceful animals."

— Raul Brandão, As Ilhas Desconhecidas (1926), p.33

Kirjanik ei eksinud- ka täna, 100 aastat pärast tema reisi, tunneb igaüks kes Faial’i külastab sama, küsides: “Kus pagan asub ausammas mehele, kes sellise ilu lõi?”

Ilha Azul ehk sinine saar, ütleb saare kohta siiski liiga vähe. Faial võib olla ka vulkaanide saar, sest Capelinhos‘e vulkaan, millest allpool eraldi pikemalt kirjutan, on ikkagi midagi eriskummalist ja vapustavat. Saar pakub parimat panoraamvaadet Pico saare mäetipule. See on kümnete matkaradade saar- radasid kokku üle 30 ning hiljuti üht uut jooksurada ehitades, avastati vana rada, mis ühendas Praia do Norte fajã‘t Capelinhos‘ega- viis aastasada vana kivitee, mille ehitasid tõenäoliselt saare esimesed asukad. Võib kutsuda ka džinnisaareks- siinne Peter’s Café Gin ja GT on üleilmselt kuulus. Siin on ka ütlus, kui käisid Faial’il, aga Peter’s Café Sport’i sisse ei astunud, siis pole sa Faialil käinud!

Mida külastada?

Saarel on tohutult rohelust, samas turistide poolt enim külastatud paik on musta värvi toores maastik mis poleks nagu Maa, sest ühtegi taime ei kasva, pigem nagu Kuul või Marsil kõnniks- Capelinhos’e poolsaar. Capelo lahes tegutsesid varemalt veealused vulkaanid, mis vee all aegajalt podisesid, kuid 1957 aastal hakkasid nad tõsiselt möllama- pursates tuld ja tõrva välja 13 kuud järjest- vulkaanist väljapurskuv tefra tekitas väikese saarekese ning samuti laavast ja tuhast moodustus selle saarekese ja Faiali saare vaheline ühendus ehk tekkis poolsaar, mis andis Faialile 2 km2 suurust juurde. Vulkaani laava ja tuhk moodustas sellele saareosale ulmelise maastiku, hävitades 300 maja Capelo ja Praia do Norte maakonnas ning põhjustas 2000 inimese evakueerimise (USAsse ja Kanadasse). Assooride uudistest nägin näiteks intervjuud kohalikuga, kes ütles, et ta leiab selle vulkaani (65 aastat tagasi) väljapursatud musta tuhka siiani oma elamisest.

Kui läheneda litosfäärilisest vaatevinklist, et Florese saar on Põhja-Ameerika laamal ja Faial Euraasia laamal*, siis Capelinhos on Euroopa kõige läänepoolsem punkt.

*Laam on litosfääri hiigelplokk, mis piirneb seismiliselt aktiivsete vöönditega.

Ajaloolised fotod 1957 vulkaanipurskest on pärit Assooride omavalitsuse kodulehelt. Fotod on väljas ajaloomuuseumis.

selline näeb Capelinhos välja täna
endine tuletorn on nüüd turismiinfopunkt kus saab väärtusliku info Capelinhose kohta

Horta on saare “pealinn” kus elab pool saare rahvastikust ehk pea 7000 inimest. Tänu oma ülikoolile on Horta üks Assooride noorima elanikkonnaga linnu ning see annab linnale särtsu ööellu ning toob baaridesse ja restoranidesse nooruslikku energiat. Kaldast sissepoole jäävate nõlvade munakividest tänavaid ääristavad peened majad ja imposantsete kirikute fassaadid, millelt avaneb vaade ookeanile.

Horta jahisadam on Atlandi ookeani ületavate jahtide peamine peatuspaik .

Igal aastal peatuvad Horta jahisadamas kõikvõimalikest eri riikidest pärit jahid oma reisidel üle Atlandi ookeani põhjaosa. Viimastel aastatel on siin sildunud üha rohkem suuri jahte, mis annavad Hortale väga erilise värvi. Igal aastal peetakse rahvusvahelisi regate, kus tavaliselt osalevad ookeaniristlejajahid, kusjuures see jahisadam on kas finiši või ühe sissesõidusadama rollis.

Kogu selle animatsiooni ja põnevuse keskel on Horta Jahisadamal veel üks võluallikas: keegi ei tea, kuidas sadamamüüride maalimine alguse sai. Kuid ühel päeval, palju aastaid tagasi, tahtis sadamas ankrus seisnud purjelaeva meeskond jätta dokkidesse mälestust oma külaskäigust saarele. Sellele esimesele maalile järgnesid teised, hõivates järk-järgult kogu mereseina, mis on muutunud erksavärviliseks joonistuste mosaiigiks, mis meenutavad paljusid jahisadamas peatunud jahte.

Peter Café Sport

Assooridel sündinud Portugali luuletaja ja kirjanik Vitorino Nemésio on öelnud, et Assooride jaoks on geograafia väärt sama palju kui ajalugu. “A açorianidade”( kirjaniku loodud termin), võiks tõlkida “assooristumine” – see väljendab assoorlaseks olemist ja tähistab eelkõige inimese geograafiat ja olemust, kes on sajandeid keset merd ja torme elanud. Ja Peter Café Spordi ajalugu on samuti selle geograafiaga sügavalt märgistatud.

Kaugust ükskõik millise maailmajao ja Peter Café Spordi vahel ei mõõdeta kilomeetrites, vaid meremiilides. Seintel ja laes rippuvad tuhanded paadilipud näitavad, et kohviku elu on alati sügavalt olnud seotud merega. Ja selle koha kosmopoliitsus muutub käegakatsutavaks, kui vaadata, kes siin laudade taga istuvad- siin on kogu maailm ristunud nelja seina vahel: grupid noori Hollandi seljakotirändureid, jõukaid Ameerika purjetajaid, inglise pensionärid ja endised kohalikud vaalapüügikalurid saavad siin kokku iga päev. Ja aastakümneid juba ei astu keegi siia sisse juhuslikult möödaminnes: Peter’i juurde džinni järele minek on kohustuslik palverännak kõigile, kes on Faialil. Sest see koht on saare ajalooline ja kultuuriline maamärk. Purjetajate seas käibel olev väljend võtab selle koha võlu kokku: “Kui seilate Hortasse ja ei külasta “Peter Café Sporti”, pole te Hortat tegelikkuses näinud.”

  1. aastal valis ajakiri Newsweek Peter Café Sporti maailma parimate kohviku hulka.

Museu da Horta ehk Horta muuseum asub endises Jesuiitide Kolledžis, mis koolitas misjonäre maailma laiali saatmiseks.

Välja on pandud vanad Assooride kaardid ja on mõned saalid kus eksponeeritakse siinsete põllumeeste karmi elu.

Monte da Guia– ükskõik, kus Hortas viibite, näete selle 145 meetri kõrguse vulkaanikoonuse titaanilist osa veest väljumas. 19. sajandil oli see vaalapüügijaam ja mõned veeäärsed hooned pärinevad sellest ajast. Seal on ka Nossa Senhora da Guia ermitaaž, mis pärineb aastast 1714.

Caldeira do Faial Rahvuspark, asub Hortast umbes 10 km kaugusel ning selle kõrgeim tipp Cabeço Gordo (veidi üle 1000 m) on ühtlasi saare kõrgeim tipp. Caldeira on vulkaan, mis kunagi selle saare tekitas ja praegu on ta lihtsas keeles öelduna vulkaani tekitatud  2km läbimõõduga ja 400m sügav auk, mille peal kasvavad erkrohelised taimed. Laskumine sinna orgu on eriline elamus- kogu see ümbritseva looduse suursugusus ja inimtegevusest puutumatu koht, kus elavama kujutlusvõimega inimesed pidavat kuulma saare „südamelööke“

Minge mööda rada Cabeço Gordo juurde, mis asub kõrgemais punktis.

Praia de Porto Pim– Assoorid pole tegelikult oma randade poolest tuntud, kuid jahisadamast lõuna pool, Monte da Gaia iidse kaldeera idakaares, asub unistuste rand.

Praia de Porto Pim on Faiali enim külastatud rand ja seal on kaldeera lubjarohke tufakivi tõttu kahvatum liiv kui mujal. Rand asub suurepärase kaarekujulises lahes kus soe ja madal meri, mida varjab vulkaan.

Vaated rohelistele nõlvadele ja vanale vaalapüügijaamale on vapustavad.

Sinilipurannana on Praia de Porto Pimil ka infrat nagu vetelpäästjad, parkimisplats ja kohvikud ning duššid.

Varadouro looduslikud basseinid– koht on üks saare peamisi suvekuurorte, mida armastavad nii turistid kui kohalikud. Koht pakub head turismiinfrastruktuuri ning külastaja saab valida, kas viibida rahus ja turvalisuses looduslike basseinide ääres või otse kõrval asuva avamere ääres. Rannalt on erakaudselt kaunis panoraamvaade Monte de Castelo Brancole.

Mida ja kus süüa?

Kui rääkida gastronoomiast, siis punases veinis hautatud kaheksajalg on üks tüüpilisemaid roogasid Faiali saarel, samuti kalasupp (calda de peixe) ja kalahautis (caldeirada de peixe)
Mereandidest on väga populaarsed homaar, cavaco (tuhvhomaar), krabi ja lapa-riis (lapa, inglise keeles limpet on rühm veetigusid, millel on koonusekujuline kestakuju ja tugev lihaseline jalg)
Liharoogadest tuntumaid on verivorstid ja linguiça vorstid jamssiga, hautatud veiseliha vürtsikas kastmes, kus maitset annab pipar, kaneel ja vürtsköömned, Torresmos de Vinha-de-Alhos on eriline roog. Torresmo on tükkideks lõigatud searasv või ploomirasv, mida hautatakse vihha-do- alho vürtsikas kastmes. See kaste on andnud nimeka India vindaloo’le, sest ärgem unustagem-portugallased koloniseerid Goa’d.
Tüüpiliseks maiustuseks on Fofas do Faial – fenkoli seemnetega maitsestatud kuklid küpsetatakse ahjus, ning hiljem täidetakse kreemiga, mis koosneb munakollasest, piimast, suhkrust ja jahust, mis maitsestatud riivitud sidrunikoorest.

Ka Faial saare maheda maitsega juustud on maiuspala!

Söögikohti on rohkelt, kuid peale Peter Sport Café, mida nagunii peab külastama, jäi silma veel 2 kohta:

Restaurante Atlético– hubane restoran, maalähedase stiiliga ja pakub grillmenüüd. Nende FB lehel jäi silma selline roog:


Cantina da Praça– asub Horta turuhoones ja pakub värskest kohalikust toorainest veidi modernsema käekirjaga toitu. Kalasuppi kiidetakse, aga signatuurroaks on näiteks kaheksajalg a Bras ning tuunikala pica pau näeb piltidel isuäratav välja.

Kus ööbida?

Ööbimiskohti saarel jätkub ja valida on alates hostelitest, külalismajadest ja talumajutusest luksuslikude spaahotellideni.

Välja tooks võib-olla ühe ööbimise, mis sobib artikli algusjutuga- säästva turismi auhinnaga autasustatud saar ning Patio Horse&Lodge on üks säästva turismi musternäidiskohti.

TripAdvisor pakub 10ks paremaks hotelliks saarel selliseid majutuskohti: list

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.