Faial-siniste hortensiate saar!

Faya (Myrica faya) on puu, mis kasvab igihalja puu või puukujulise põõsana 4-10 meetri kõrguseks ning on pärit just siit Assooridelt, kuigi tänapäeva on teda pea igal mandril kasvamas. Puu eesti keelset nime ei leidnud ma kuskilt. Oluline on sellest faya puust rääkida seepärast, et kui saare esimesed asukad siia saabusid, siis kattis kogu saart tihe faya-puude mets, sellest arvatakse tuligi saare nimi Faial.

Faial saar näeb välja kui ebakorrapärase kujuga viisnurk, suurus on 173.06 km2 (Muhu saar on näiteks 204 km2) ja siin elab 14334 elanikku(Muhus näiteks 1476). Suurim asum on Horta, kus elab umbes pool saare rahvastikust, millele kuningas D. Pedro IV andis linna õigused aastal 1832. Assooridel on 9 saare peale 6 linna (3 neist asub peasaarel) ning 3 nn. pealinna kus asub mingi piirkondlik valitsusasutus. Horta on üks pealinnadest.

Ilha Azul ehk sinine saar, viitab, et saarel on palju siniseõielisi hortensiaid, kuid see nimi ütleb saare kohta siiski liiga vähe. Faial võib olla ka vulkaanide saar, sest Capelinhos‘e vulkaan, millest allpool eraldi pikemalt kirjutan, on ikkagi erilist, kuigi igal saarel on mingi oma vulkaaniline õõnsus vms. Saar pakub parimat panoraamvaadet Pico saare mäetipule. See on kümnete matkaradade saar- radasid kokku üle 30 ning hiljuti üht uut jooksurada ehitades, avastati vana rada, mis ühendas Praia do Norte fajã‘t Capelinhos‘ega- viis aastasada vana kivitee, mille ehitasid tõenäoliselt saare esimesed asukad.

Mida külastada?

Soovitan saarel võtta giid, kes tuleb teile autoga hotelli järele või praami vastu ning näitab ja räägib ära kõik tähtsama. Faiali saarel saime kõige parema ja asjatundlikuma ringreisi oma 4-saare tuuril. Giidiks soovitan soojalt Andreast, kes kolis perega Faialile 4 aastat tagasi, räägib head inglise keelt, lisaks saksa ja prantsuse keelt ja on väga põhjalik. Lisaks teeb ta ka Pico saare reise. Tema FB leht kontaktidega https://www.facebook.com/visitfaial, aastal 2023 suvel hakkab ta pakkuma ka külalistetube. Kuna Pico ja Faiali saare vahel sõidab paar nii 30 minutit, võib Faiali vabalt võtta poole päeva või päevase ringreisina ka peatudes Pico saarel.

Pildil: otsime basaldi seest oliviini!

Capelinhose poolsaar

Saarel on küll tohutult rohelust, siin asub 2 km läbimõõduga caldeira, kuid turistide poolt enim külastatud paik on Capelinhos’e poolsaar– musta värvi toores maastik, mis pärit nagu ulmefilmist.

Capelo lahes tegutsesid varemalt veealused vulkaanid, mis vee all aegajalt podisesid, kuid 1957 aastal hakkasid nad tõsiselt möllama- pursates tuld ja tõrva välja 13 kuud järjest- vulkaanist väljapurskuv soga tekitas väikese saarekese ning samuti laavast ja tuhast moodustus selle saarekese ja Faiali saare vaheline ühendus ehk tekkis poolsaar, mis andis Faialile 2 km2 suurust juurde. Vulkaani laava ja tuhk moodustas sellele saareosale ulmelise maastiku, hävitades 300 maja Capelo ja Praia do Norte maakonnas ning põhjustas 2000 inimese evakueerimise (USAsse ja Kanadasse). Assooride uudistest nägin näiteks intervjuud kohalikuga, kes ütles, et ta leiab selle vulkaani (65 aastat tagasi) väljapursatud musta tuhka siiani oma elamisest.

Siiski hakkab sellele mustale tuhale tekkima juba rohuliblesid ja arvatavasti 100 aasta pärast on see must poolsaar nagu ülejäänud saar erkroheline!

endine tuletorn on nüüd turismiinfopunkt kus saab väärtusliku info Capelinhose kohta.

Saarel nägi ka kõikjal silte, mis kutsusid merest tee peale koperdanud linde nimega cagarro, päästma.

See lind “laulab” öösiti ja üsna õõvastava häälega 🙂

HORTA

Horta on saare “pealinn” kus elab pool saare rahvastikust ehk pea 7000 inimest. Kaldast sissepoole jäävate nõlvade munakividest tänavaid ääristavad peened majad ja imposantsete kirikute fassaadid, millelt avaneb vaade ookeanile. Kaunid endiste rahvusvaheliste merekaablijaamade hooned ja villad, milles nüüd asuvad põhiliselt valitsusasutused. Mulle eriliselt meeldisid sakslaste villad. Muljetavaldav on on ka Sociedade Amor da Pátria hoone- asendus samas kohas 1930. aastal mahapõlenud vabamüürlaste seltsi “Armastus Isamaale” majale.. Art Deco stiilis hoone eristub teistest Horta linna majadest. Tegemist on suuremahulise ehitisega, mille peafassaadil paistab silma topelttrepp, mida ääristavad kaks draakonipuud. Just siin toimus 1976. aastal piirkondliku omavalitsuse esimese perioodi inauguratsioon ja töötas mitu aastat Assooride piirkondlik assamblee. Praegu käivad seal jällegi smokingis tähtsad Faiali ja kõrvalsaarte inimesed, kes looži mänge mängivad 🙂

Momendil oli küll ookeaniäärse peatänava teeremont, mille tõttu oli liiklus ümbersuunatud ja kohalikel inimestel tohutu stress, sest nad peavad linna ainsa valgusfoori taga vahel kohe üle 2 minuti seisma 🙂

Vanamüürlaste maja

Sakslaste  telegraafi hoone

Horta jahisadam

on Atlandi ookeani ületavate jahtide peamine peatuspaik . Igal aastal peatuvad Horta jahidamas kõikvõimalikest eri riikidest pärit jahid oma reisidel üle Atlandi ookeani põhjaosa. Viimastel aastatel on siin sildunud üha rohkem suuri jahte, mis annavad Hortale väga erilise värvi. Igal aastal peetakse rahvusvahelisi regate, kus tavaliselt osalevad ookeaniristlejajahid, kusjuures see jahisadam on kas finiši või ühe sissesõidusadama rollis.

Kogu selle animatsiooni ja põnevuse keskel on Horta Jahisadamal veel üks võluallikas: keegi ei tea, kuidas sadamamüüride maalimine alguse sai. Kuid ühel päeval, palju aastaid tagasi, tahtis sadamas ankrus seisnud purjelaeva meeskond jätta dokkidesse mälestust oma külaskäigust saarele. Sellele esimesele maalile järgnesid teised, hõivates järk-järgult kogu mereseina, mis on muutunud erksavärviliseks joonistuste mosaiigiks, mis meenutavad paljusid jahisadamas peatunud jahte.

Peter Café Sport

Kaugust ükskõik millise maailmajao ja Peter Café Spordi vahel ei mõõdeta kilomeetrites, vaid meremiilides. Seintel ja laes rippuvad tuhanded paadilipud näitavad, et kohviku elu on alati sügavalt olnud seotud merega. Ja selle koha kosmopoliitsus muutub käegakatsutavaks, kui vaadata, kes siin laudade taga istuvad- siin on kogu maailm ristunud nelja seina vahel: grupid noori Hollandi seljakotirändureid, jõukaid Ameerika purjetajaid, inglise pensionärid ja endised kohalikud vaalapüügikalurid saavad siin kokku iga päev. Ja aastakümneid juba ei astu keegi siia sisse juhuslikult möödaminnes: Peter’i juurde džinni järele minek on kohustuslik palverännak kõigile, kes on Faialil. Sest see koht on saare ajalooline ja kultuuriline maamärk. Purjetajate seas käibel olev väljend võtab selle koha võlu kokku: “Kui seilate Hortasse ja ei külasta “Peter Café Sporti”, pole te Hortat tegelikkuses näinud.”

  1. aastal valis ajakiri Newsweek Peter Café Sporti maailma parimate kohviku hulka. Kuid ärge lootust üles kütke, melu on siin pigem kevad-suvisel hooajal ning koht on üllatavalt väike. Ka kuulus maracuja džinn on korralikule džinnisõbrale liiga magus.

Museu da Horta ehk Horta muuseum asub endises jesuiitide kolledžis, mis koolitas misjonäre maailma laiali saatmiseks.

Välja on pandud vanad Assooride kaardid ja on mõned saalid kus eksponeeritakse siinsete põllumeeste karmi elu.

Monte da Guia– ükskõik, kus Hortas viibite, näete selle 145 meetri kõrguse vulkaanikoonuse titaanilist osa veest väljumas. 19. sajandil oli see vaalapüügijaam ja mõned veeäärsed hooned pärinevad sellest ajast. Seal on ka Nossa Senhora da Guia ermitaaž, mis pärineb aastast 1714.

Caldeira– pole tähtis, kus te Faial’il peatute, kuid 3 asja on kohustuslikud. Kahest ma rääkisin eespool- Capolinhose poolsaar, Peter Café Sport ja kolmas on Caldeira. See asub Hortast 10 kilomeetri kaugusel ja on veidi üle 1000 meetri kõrgune saare kõrgeim tipp.Faial võlgneb oma olemasolu sellele kihtvulkaanile, mis sünnitas saare 410 000 aastat tagasi toimunud pursete ajal.

Minge mööda rada Cabeço Gordo juurde, mis asub kõrgemais punktis. Meil ei õnnestunud caldeirat näha, vihma sadas, kõrgel oli tohutu udu ja nähtavus olematu. Caldeira nägemise pärast ainult tahan ma Faialile tagasi- kogu tee sinna on ääristatud hortensiate alleega- seega on ideaalne aeg külastada perioodil juuni kuni oktoobri algus. Hortensiatel on saarel praktiline kasutus- neid istutakse piirdehekkidena, sest nad kasvavad kiiresti ja kõrgeks ja on lehmadele läbimatud ning lisaks veel silmale ilus vaadata!

Praia de Porto Pim

Assoorid pole tegelikult oma randade poolest tuntud, kuid jahisadamast veidi lõuna pool, Monte da Gaia iidse kaldeera idakaares, on unistuste saar..

Praia de Porto Pim on Faiali enim külastatud rand ja seal on kaldeera lubjarohke tufakivi tõttu kahvatum liiv kui mujal. Rand asub suurepärase kaarekujulises lahes kus soe ja madal meri, mida varjab vulkaan.

Vaated rohelistele nõlvadele ja vanale vaalapüügijaamale on vapustavad.

Sinilipurannana on Praia de Porto Pimil ka infrat nagu vetelpäästjad, parkimisplats ja kohvikud ning duššid.

Varadouro looduslikud basseinid– koht on üks saare peamisi suvekuurorte, mida armastavad nii turistid kui kohalikud. Koht pakub head turismiinfrastruktuuri ning külastaja saab valida, kas viibida rahus ja turvalisuses looduslike basseinide ääres või otse kõrval asuva avamere ääres. Rannalt on erakaudselt kaunis panoraamvaade Monte de Castelo Brancole.

Ettevaatust man’o’war-idega! Selle vahu sees on värvilised ja ohtlikud meripõied(inglise keeles man o’war). Kui need oma kombitsad ûmber ajavad, on nagu pahas õudusfilmis.

Mida ja kus süüa?

Kui rääkida gastronoomiast, siis punases veinis hautatud kaheksajalg on üks tüüpilisemaid roogasid Faiali saarel, samuti kalasupp (calda de peixe) ja kalahautis (caldeirada de peixe)
Mereandidest on väga populaarsed homaar, cavaco (tuhvhomaar), krabi ja lapa-riis (lapa, inglise keeles limpet on rühm veetigusid, millel on koonusekujuline kestakuju ja tugev lihaseline jalg)
Liharoogadest tuntumaid on verivorstid ja linguiça vorstid jamssiga, hautatud veiseliha vürtsikas kastmes, kus maitset annab pipar, kaneel ja vürtsköömned, Torresmos de Vinha-de-Alhos on eriline roog. Torresmo on rebitud liha, mida hautatakse vihha-do- alho vürtsikas kastmes. See kaste on andnud nimeka India vindaloo’le, sest ärgem unustagem-portugallased koloniseerid Goa’d.
Tüüpiliseks maiustuseks on Fofas do Faial – fenkoli seemnetega maitsestatud kuklid küpsetatakse ahjus, ning hiljem täidetakse kreemiga, mis koosneb munakollasest, piimast, suhkrust ja jahust, mis maitsestatud riivitud sidrunikoorest.

Ka Faial saare maheda maitsega juustud on maiuspala!

Söögikohti külastasime ainult pealinnas, sest ega 2 päevaga suurt ei jõua.

Restaurante Atlético– esimesel pilgul tore restoran, rahvast täis, ilma reserveeringuta lauda ei oleks saanud, aga miskit väga häiris- see nimelt kuulub Vene omanikule, kogu sisustus on venelik. Kuigi meie giid arvas, et omanikud on Ukrainast pärit ja nii see võib olla, kuid ühtegi Ukrainale viitavat lippu ei olnud, küll aga on varjatult üleval Vene lipp- Baltika õlle reklaami taustal- seega omanikud kuidagi enda kaasaelamist Ukrainale ei näita välja. Iseenesest oli sürreaalne venelaste terem-teremok stiilis söögikohta kohata keset Atlandi ookeanit, mind aga nähtu häiris ja tagasi ei läheks.

Cantina da Praça– asub Horta turuhoones ja pakub värskest kohalikust toorainest veidi modernsema käekirjaga toitu. Kalasuppi kiidetakse, aga signatuurroaks on näiteks frititud kaheksajalg ning tuunikala pica pau! Mulle see restoran meeldis, hinnad on vähe krõbedad, teenindavad noored on ka veidi kobad, aga köök on hea! Restoran asub küll turuhoones, kuid on eraldi sissepääsuga ja töötab ka õhtul.

Turuhoones on teisigi toredaid söögikohti kus saab lõunat süüa.

Üldse ei soovita kõrgelt kiidetud Principe Gastro-Bar’i. kuid tore pidi olema veinibaar Cantinho das Provas ja restoran Genuino, mis kahjuks oli tol õhtul kinni, kui külastada tahtsime.

Ööbimiskohti saarel jätkub ja valida on alates hostelitest, külalismajadest ja talumajutusest luksuslikude spaahotellideni.

Välja tooks võib-olla ühe ööbimise, mis sobib artikli algusjutuga- säästva turismi auhinnaga autasustatud saar ning Patio Horse&Lodge on üks säästva turismi musternäidiskohti.

Meie ööbisime House7′s. kust oli linna 12 minutit jalutada, supermarket asus lähedal, mis on kindlasti oluline tegur kui kauemaks on plaan jääda. Majal on 3 magamistuba, köök, väike terrass, elutuba ja maksis 2 ööd meile kokku vaid 100 euri.

TripAdvisor pakub 10ks paremaks hotelliks saarel selliseid majutuskohti: list

Kokkuvõte

Faial on saar, kust leiab rikkaliku kogumi ajaloolisi, looduslikke ja kaasaegseid vaatamisväärsusi, mis meelitavad ligi jahte, kruiisilaevu, mägi- ja loodusradadel matkajaid ning loodusteadlasi. Saarel on nii hotelle kui hommikusööki pakkuvaid külalistemaju üle saare laiali ning lisaks matkamisele, saab rannamõnusid armastav turist suunduda Praia de Almoxarife või Conceição musta liivaga randadesse või Porto Pim’i heleda liivaga randa ning mööda rannikut on laiali pillutatud palju looduslikke kaljubasseine Varadouro on üks selline koht, mis on tuntud oma sooja vee, mikrokliima, suvitusmajade ja soolase merevee basseinide poolest.

Ajalugu on saarel kirev- esimesed asukad tegelesid siin sinise värvi tootmisega sinerõikast (Isatis tinctoria) ja selle müümisega mandrile. See taim oli Portugalis ainus sinise värvi allikas kuni 16. sajandi lõpuni, kui Portugali laevad hakkasid indigot Kaug-Idast tooma. Samuti oli saarel tina ja hõbedat, mida Portugali õukonna liikmed himustasid, kuid ka Inglise ja Prantsuse mereröövlid, kes saarele tihedalt röövretki korraldasid.

Tähtis ajalooline aasta saarele on 1876- alustati Horta sadamadoki ehitust. Just see sadamadokk oli Faiali saare edasise eduloo algus, sellest sai Atlandi-ülese liikluse suunapunkt.

Tööstuse kasv ja Atlandi-ülene purjeliiklus suurendas Horta tähtsust turvalise sadama ja kivisöe ladustamisbaasina. 1919. aastal peatus Hortas esimene lennuk, mis ületas Atlandi ookeani. Horta strateegiliselt hea asukoht tingis ka selle, et Pan American rajas sinna kiirpurjelaevade(Clipper) baasi. Samuti asusid Hortas Briti, Ameerika, Prantsuse, Saksa ja Itaalia mandritevahelised merekaablijaamad. Teise maailmasõja ajal oli Horta oluline mereväebaas, pakkudes peavarju Normandia invasioonis osalenud liitlaste laevadele.

Välismaalasi on elanud Faialil palju meresidekaabli firmade olemasolu tõttu- kõige tuntum ehk Sir Christopher James Hampton (Horta, Assoorid, 26. jaanuar 1946) Briti näitekirjanik, stsenarist, tõlkija ja filmirežissöör. Ta on enim tuntud oma näidendi “Les Liaisons Dangereuses” (eesti k: Ohtlikud (armu)Suhted) mis põhineb samanimelisel romaanil ja filmi adaptsioonil. Ta on kahel korral pälvinud Oscari parima adapteeritud stsenaariumi eest, filmides Ohtlikud Suhted (1988) ja The Father (isa) (2020) ning kandideeris ka filmile „Lepitus” (2007). Aastal 2022 pälvis Christopher Hampton Amsterdamis Septimiuse auhindade jagamisel elutööauhinna. Miks sündis Briti näitekirjanik Hortas? Aga seetõttu, et tema isa töötas Cable & Wireless’is mereside insenerina.

Just oma strateegiliselt hea asukoha tõttu on Faial ajalooliselt olnud Assooride saarestiku “peavärav”, samuti on saar loodusturismi pioneer, saades aastal 2011 esimese paigana Portugalis Euroopa Liidu poolt ellu kutsutud EDEN(The European Destinations of Excellence’s) auhinna (EDEN premeerib ja edendab säästva turismi viljelemist väiksemates turismisihtkohtades), ning 3 aastat hiljem avati siin saarel esimene jalakäijate matkarada Assooridel.

Raul Brandão nimetas oma raamatus As Ilhas Desconhecidas(tundmatud saared, kirjutasin sellest raamatust Florese saare peatükis) Faiali siniseks saareks tänu tohutule hulgale hortensiatele, mis katavad selle saare teeäärseid. Ta kirjutas oma raamatus nõnda:

"The man that had the idea to border the road with these plants should have a statue on the island. In no other place do they prosper better: they need a covering of light, humidity and heat...they are in their place. Their blue is the blue that adorns the Azores on lipid days...this is a blue that is even more blue, the bunches of flowers of a colour more intense and fresh. They are in every direction: rising along the roads and the fields, forming hedges; they serve to divide the plots and to cover the peaceful animals."

— Raul Brandão, As Ilhas Desconhecidas (1926), p.33

Assooride erilise-saare tunnetust meie reisiseltskond esimese korraga Faialilt kätte ei saanud . Kui poleks olnud giidi, kellelt palju kasulikku infot sai, oleks saar võib-olla isegi igav tundunud. Igav saar kindlasti ei ole, kuid vajab tunde tekkimiseks rohkem aega kui 2 päeva!- tuleb osta võtta pidustustest ja kindlasti oleks see saar ideaalne külastamiseks perioodil aprill-oktoober. Me käisime väga off-seasonil. Samas armusime me kõik esimesest silmapilgust Pico saarde

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.