São Jorge-nõiutud draakoni saar

Kaardil näidatud punktiiriga saartevahelised praamiühendused

See on Assooride saarestikus kõige kesksema asetusega saar ja kõige karmim-maavärinakesed on siin igapäevane teema, kuid aegajalt tuleb värinakese asemel ikka suur katastroof. Selle aasta märtsis hakkas maa jälle värisema ja üle 500 inimese evakueeriti teistele saartele ning kardeti, et see maavärin võib kaasa tuua ka vulkaanipurske. Viimati toimus veealune suur vulkaanipurse 1964 aastal.

Ka praegusel momendil võib öelda, et seismoloogiline olukord on ärev, kuid “tuldpurskaval ja väriseval” draakonisaarel leiab turist hingematvalt kaunid loodusmaastikud ning ega turisti saarele ei lastagi kui mõõdikud punases on ja mingit ohtu on karta.

São Jorge saare lähim naabersaar on Pico ja neid eraldab 15 km pikkune väin – São Jorge kanal. Saar on 53 km pikk ja 8 km lai, kogupindala 237,59 km²(umbes Muhu suurus) ja seal elab 8252 elanikku (2020 aasta andmed)

São Jorge on fajã’de* saar- neid on siin 70! Nagu kõigil saartel on oma värv, on siinseks värviks kastanpruun- mereäärsetel kivistel kaljudel kasvav sammal annab saarele selle tooni.

Fajã (portugali hääldus: [fɐ'ʒɐ̃]) on ebaselge päritoluga portugali termin, mida kasutatakse rannikuäärsete kaljude jalamil asuvate, maalihete või laavavoolude tekitatud, supralitoraalide* kirjeldamiseks. Kuigi need on suhteliselt levinud kogu maailmas, on need Assooride ja Madeira, aga ka Kanaari saarte iseloomulikud tunnused, kus samaväärne termin hispaania keeles on fajana (hispaania hääldus: [fa'xana]).Teine Kanaari sõna laava fajanade jaoks on isla baja, sõna-sõnalt "madal saar".
*Supralitoraal on vöönd, mis ulatub tõusuvee kõrgeimast piirist kuni pritsmete ülempiirinini (wikipedia)
Mida külastada?

Kuigi fajã’d on kogu saarestikus levinud, on just sellel saarel neid pinnavorme, mille ühel pool on mägi ja teisel pool meri, kõige rohkem… suured ja ligipääsmatud.

Fajã da Caldeira do Santo Cristo– See on São Jorge kuulsaim fajã ja selle saare ex libris. Sinna jõudmiseks saab valida kaks teed: algusega Fajã dos Cubres’ist (umbes1 tund teekonna läbimiseks) või Serra do Topo’st, mis on väidetavalt kõige ilusam tee, mille keskel on kosk, kuid samas ka pikem ja raskem. Me räägime siinkohal matkast, sest sellesse fajã’sse ei saa autoga. Ainsad mootorsõidukid, mis sisenevad, on neljarattalised mootorrattad ja tavaliselt ainult lasti vedamiseks.

Kui valida lühim tee, peab arvestama, et see on siiski üle keskmise raske, mitte vormis olevale vanemaealisele inimesele või väikelastele see ei sobi! Kui aga olete korras tervisega ja keskmiselt treenitud, võtke see teekond ette, sest kui hakkab paistma piltpostkaardilik panoraam- loodus on oma kõige puhtamas olekus kus ühel pool silmipimestav roheline neitsilik maastik ja teisel pool ookeanikivide vahel eraldatud laguun, on teie füüsiline pingutus meelest pühitud! Sellise kõrvalise koha rahu, kus on kuulda vaid lindude häälitsused, merelaine loks ja aeg-ajalt “bom dia” või “boa tarde”. Fajãl leiab ühe kohviku, surfilaagri ja Santo Cristo kiriku. Kunagi elas siin üle 200 inimese, aga tänasel päeval vaid 10.

Santo Cristo kirik ehitati 19. sajandil ja on tänaselgi päeval üks peamisi kohalike inimeste kultuspaiku. Legend kiriku kohta selline:

Ammu aega tagasi läks üks mees Fajã da Caldeira de Santo Cristo juurde, et viia kariloomad karjamaale. See oli iga-aastane liikumine mägede kõrgete karjamaade ja fajã’de pehme kliima vahel.
Paljud pered leidsid igapäevase elatise just fajã’dest: lapa-karbid, ameijoa-karbid, kaheksajalad, mureen-angerjad, kress, jamss ja muud toidud, mida loodus andis ja annab, ilma et inimene oleks pidanud neid kasvatama. Faja’sse jõudmiseks tuli laskuda mööda pikki kitsaid radasid kõrgetelt kaljudelt alla.
Karjane jättis siis kariloomad karjamaale ja läks järve kaldale lõunasöögiks lapa’sid korjama.
Ta istus enne minekut tiigi äärde puhkama, tundes, et jalad värisevad kaljult laskumise pingutusest. Kui ta heitis pilgu vette, märkas ta mere kaugeimas servas hõljuvat eset, mis tundus talle puidust nikerdatud olema. Mees läks lähemale ja nägi, et see on Senhor Santo Cristo (Jeesus Kristus) pilt. Leiust üllatunud, võttis ta märja pildi veest ning tõi selle kuivale maale. Kui ta õhtul fajã’st koju naasis, asetas ta pildi oma maja parimasse ruumi silmatorkavale kohale.
Järgmisel hommikul, kui pere üles tõusis, oli Santo Cristo pilt kadunud. Mitu päeva otsiti kogu majas, kuid ei jälgegui—pilt leiti päevi hiljem uuesti samast fajãst ja kohast, kust mees selle esimest korda leidis. Seda viidi mitu korda väljaspoole faja’t ja öö jooksul kadus pilt aina uuesti, kuni keegi ütles: “Santo Cristo tahab olla seal all fajãs caldeira serval, olgu nii”.
Seejärel otsustasid inimesed kiriku ehitamiseks kokku tulla. Algas ettevalmistustöödeks, eesmärgiga ehitada kirik teisele poole laguuni. Kui aga kive korjama läksid, siis nad ei liikunud, need olid justkui maa külge liimitud. “Senhor Santo Cristo tahab jääda sinna, kus ta leiti,” ütles keegi. Mõni kuu hiljem ja rohkete ohvritega sai kirik valmis ja pilt asetati selle altarile. See fajã sai tuntuks kui Caldeira do Santo Cristo.

Legend räägib ka, et küla preester, kes elas väljaspool fajã’t ja ei tahtnud sinna missale minna, otsustas ühel päeval, et viib pildi uuesti fajã’st välja. Ta püüdis pilti altarilt ära võtta, aga kui ta püüdis sammukest astuda, olid ta jalad kui maa külge liimitud ega saanud liikuda. Kirikuteener, kes proovis esialgu aidata, ütles lõpuks, et : “Oh, isa, ma ei saa aidata!” ” Peate jätma väikese pühaku siia! “
Mõni hetk pärast seda, kui preester loobus pildi äraviimisest, muutusid tema jalad väledaks. Sellega silmitsi seistes olid preester ja kogu rahvas veendunud, et just sinna peab Santo Cristo (Püha Kristus) igaveseks jääma.

Fajã dos Cubres – Kui Fajã da Caldeira do Santo Cristos on müstikat, siis Fajã dos Cubres on paljude lemmik oma rahuliku, eksootilise, ilusa loomu poolest kus veel lisaks mitu laguuni ja sobib ideaalselt ka linnuvaatlushuvilistele. Pole üllatav, et just see fajã pääses Portugali telesaates “Portugali Seitse Imet” finalistide hulka merekülade kategoorias.

Fajã do Ouvidor– See fajã on üks peamisi puhkusekohti saarel tänu oma võluvatele looduslikele selge vee ja maheda temperatuuriga basseinidele. Simão Dias’e bassein ja Caneiro bassein on kõige populaarsemad oma rahuliku ja läbipaistva vee pärast kus palju kala.

Velas – see on São Jorge suurim asula. See ehitati sadama ümber ja kesklinnast leiab riigi ühe kaunima väljaku. Jardim da Praça da República on hästi hooldatud ja ideaalne päeva lõpus kohalikega huvitavate vestluste pidamiseks. Selle keskel on punase katusega lehtla ja puur lindudega ning selle ümber mitu kohvikut, kus võiks näiteks värkendavat Kimat juua.

Keskplats
KIMA

Calheta on São Jorge saare tähtsuselt teine linn. Seal on väike sadam, kus asub Francisco de Lacerda’le pühendatud São Jorge muuseum.

Rua 25 de Abril tänaval asub 18. sajandist pärit Igreja de Santa Catarina kirik koos vaatetorniga; erinevad raudrõdudega majad 18. ja 19. sajandist; ja raekoda, mille tagaküljel on ka kunstnik Francisco de Lacerda nimeline park.

Linna äärealadel, täpsemalt 1 km kaugusel rannajoonest kirde suunas, Portinhost veidi kaugemal asuvad Fajã Grande majad, lasteaed, ilus punane puidust veski ja veskibaar. Siit leiab ka telkimisala ja looduslikud basseinid ning teiselt poolt avatud lahesoppi on Fajã das Almas.

Lõunarannikul edasi liikumiseks tuleb minna üles Relvinhasse, kust leiab vaatepunkti, selleks tuleb sõita mööda teed, mis viib alla Ribeira Seca’sse. Selles linnas on kaks mõisamaja, millest üks, Solar dos Noronhas , pärineb aastast 1782, varustatud elegantse korstna ja dekoratiivse kabeliga. Ülaosas on näha sinist veskit, mis on üks selle saare tavapärastest värvidest.

Topo – vanim küla, asub saare kagupoolses tipus, maalilise kalasadamaga, kuhu randus saare esimene kolonisaator Willem van der Hagen esimeste asukatega. Küla lähedal asub väike saareke, heade ujumiskohtadega.

Ponta dos Rosais – saare kõige loodepoolne punkt kus on salapärane mahajäetud tuletorn ja saab näha mitu saart. Rada tuleks teha päikeseloojangul, et sellest maksimumi võtta. Siin on ka üks peamisi merelindude vaatamise alasid ja Parque Florestal das Sete Fontes, kus mitmeid endeemilisi liike, nagu krüptomeeria ning palju asalea’sid.

mõned pildid:

Saare gastronoomia ja kus süüa.

Kogu São Jorge saarel leiab mitmeid restorane, kus maitsta kohalikku sööki, mis on valmistatud parimast kalast ja kõige mahlasemast lihast. Kalahautis, grillkala, piirkondlik kintsuliha, seakõrned, linguiça vorsti jamsiga, Caldeira de Santo Cristo kuulsad merekarbid ja erinevad mereanniroad on mõned näited paljudest pakutavatest roogadest.

Magustoiduks tuleks võtta “Espécies”, mis on ainult sellele saarele omane vürtsikas küpsetis või kohalikku juustu. Söögikorra lõpus tuleks juua kohalikku kohvi ja saarel toodetud aguardente’i.

Kõikidel saartel tehakse juustu, aga São Jorge juustud on maailmaklass, kaitstud päritolunimetus DOP tähisega (inglise keeles PDO-protected designation of origin) Juust on kõva või poolkõva konsistentsiga, puhta, kergelt vürtsika maitsega ja tugeva aroomiga. Tegemist on rahvusvaheliselt tuntud tootega, mille maitseomadused eristavad teda teistest Portugali juustudest absoluutselt. Juustu saab võrrelda Itaalia parimate parmesanidega.

Caldeira de Santo Cristo’st, millest ülalpool juttu oli, pärit merekarbid(amêijoas) on kõrgelt tunnustatud nende suurepärase kvaliteedi poolest, nende korjamine on piiratud ja seega saab nautida vaid mõnes restoranis. Lisaks sellele 15mai-15 august on püügikeelu hooaeg!

Mõnede fajãde mikrokliima lubab viljeleda Euroopa jaoks põllumajandusharuldust nagu kohviistandust! Fajã dos Vimes’is toodetakse intensiivse maitse ja aroomiga kohvi ning kohviku(te)s saab nautida kohaliku kohvi, mis on 100% BIO.

Saarel on Santa Catarina tuunikonservivabrik, mille konserve turustatakse rahvusvaheliselt. Santa Catarina konserve müüakse ka mandril ja need on tõesti parimad. Tehast külastada enam ei lubata, kuid tehase kõrval on kiosk, kus müüakse tuunikala igas võimalikus koosluses. Seal on tuunikala piripiriga, Assooride kastmega, bataadiga, ingveri-, tüümiani-, karri-, basiiliku jne. Muidugi ka klassikaline- oliivõlis tuunikala

Kohalik kaneelibrändi(aguardente de canela) on koostisosaks pea igale saare küpsetisele.

Espécies– ainult sellele saarele iseloomulik hobuserauakujuline küpsetis. See kohalik delikatess sisaldab vürtsi, kaneeli, pipart, muskaatpähklit jne- maius on pärit ajast kui portugallased avastasid Inda ning sealt vürtse kaasa tõid.

Õrna taigna sisse lõigatakse sälgud, võimaldades pruunikal täidisel välja tungida.

Restoranide listi leiab siit

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.