Ma olen samal teemal mõtteid heietanud. Lugu  siin.

Eelmisel nädalal sattusin lugema järjekordset kirjatükki massiturismi hukatuslikust môjust keskkonnale ja kuidas kohalikud elanikud Veneetsiast Barcelonani on end turismitööstuse vastu mobiliseerima hakanud. Mind see teema paelub, otsin endas tasakaalu punkti- tahan turismiäri ise teha, aga samas kohaliku elanikuna võin ma aegajalt endast täiesti välja minna turistihordide peale Aveiros ja Costa Novas.

Turism on Lääne inimesele populaarseim puhkuse veetmise vorm ja kellele ei meeldiks reisida, kuid on paiku maailmas, kus kohalikele on turistide mass muutunud õudusunenäoks. Mingit lootust aga, et turiste tulevikus vähemaks jääks, ei ole. Pigem just Hiina, India ja Lõuna-Ameerika riikide kiire majanduskasv, paiskab maailma ringi liikuma veelgi meeletuma massi inimesi.

Alloleval joonise ajajoonel on  hästi näha turistide kasv- kui aastal 1950 reisis maailmas ringi 25 miljonit inimest, siis aastal 2016  loeti neid kokku juba 1,25 miljardit ja aastaks 2030 ennustatakse 1,8 miljardit turisti.

Prantsusmaal, mis on maailmas turismimaa nr.1(82,6 miljonit turisti saabus sinna aastal 2016), moodustab turismism 7,2 % sisemajanduse koguproduktist ja kuskil 1 miljon töötajat töötab turisminduses(hotellid, restoranid, transport..)

Mis prantslastele eelkõige muret valmistab? Enim see, et laiaulatuslik turism on välja suretanud kohaliku loomuliku elu linnakeskustes. Sinna on koondunud restoranid, hotellid, suveniiridepoed, tõrjudes välja kohalikku kaubandust ning asemele on tekkinud nn. “postkaardi linnake”, mis sugugi alati autentne pole ja kus hinnad laes. Heaks näiteks on Montmatre Pariisis. Kuid miks mitte ka Tallinn ja Raeplats. Alfama Lissabonis- sinna pole jäänud enam ühtegi kohalikku elanikku.

Teine suur probleem suurlinnades on, et üha enam kortereid just kesklinnas üüritakse välja lühiajaliselt- kümneid tuhendeid kortereid Pariisis, tuhandeid Bordeaux’s on Airbnb’ks muutunud. Kesklinna kortermajade põliselanikud aga pole sugugi õnnelikud, et mõnel naabril hästi läheb ja elab kuskil ämma juures, enda korterit välja rentides- pidevalt uued inimesed ja  kohvrirataste  mürin trepikojas ja akna all, on häiriv 🙂  See probleem tundub küll pisut naljakas, aga  väga eluline. Kujutage ette, et teie naaberkorter on väja üüritud hotelliks ja pea iga päev teie naaber vahetub!

Mitmekordistuv inimeste arv linnades tekitab parkimisprobleeme, liiklusummikuid, kuid ka rohkem prügi, mille käitlemisega ei tulda toime.

Sellise “overfulli” vastu on mõned linnad hakanud vastu võtma karme seaduseid. Näiteks ei ole luba Barcelona võimud avada enam ühtegi hotelli kesklinna Ramblase ja Barrio Gotico’sse. Airbnb avamiseks peab olema linnavalitsuse litsents ning kui selle reeglit eiratakse, on trahv vahelejäämisel kuni 600 tuhat eurot! (kuussada tuhat) Barcelonas elab 1,6 miljonit elanikku, 9 miljonit turisti ööbis eelmisel aastal sealsetes hotellides ja linna “läbis” kokku 30 miljonit turisti.

Filipiinide võimud näitasid aga veelgi suuremat musklit ja sulgesid alates maikuust 6 kuuks ühe turistide hulgas populaarseima, Boracay saare, kuna 300 sealset hotelli on lasknud siiani oma reovee ilma filtreerimata otse ookeani ja muutnud sealse paradiisisaare sõna otses mõttes kloaagiks. Aasia üks suurimaid puudusi ongi meeletu reostus.

Taj Majalis piirati igapäevaste külastajate arv 40tuhandeni- saabujaid on päevas umbes 70 tuhat!!

Alhambra kindluses Grenadas (Hispaania) on kehtestatud piirarv 8000 külastajat päevas.

Amsterdam, 17 miljonit turisti aastas, võttis vastu samuti karmid meetmed- lisaks sellele, et keelati kesklinnas kõiksugu turiste sõidutavad kaarikud, autod, taksod ning ka segway’d, ei lubata ühtegi uut turistidele suunatud kommertsasutust avada. Ehk siis ei ühtegi suveniiri-ja vidinapoodi ning ei mingeid jäätiseputkasid ja snäkibaare!

Veneetsia kohalike elanike kannatustele võiks pühandada eraldi postituse. Sealsed inimesed lihtsalt on lahkunud. Aastal 1950 elas Veneetsias 170tuhat inimest, tänaseks on neid järgi jäänud 55tuhat. Ja 80tuhat turisti igapäevaselt võtab see linn vastu!

Meeletud numbrid!

Kuid on ju terved linnad, rannnikuäärsed alad ja saared, mis turistide tarvis ehitatud ongi. Benidorm, mis oli kunagi väike armas kaluriküla, on muudetud mingiks tondilinnaks- kena rannaäär on täis ehitatud koledaid kõrgeid hotelle. Kui turismihooaeg läbi, muutub linn kummituslinnaks- seal ei toimu mitte midagi!!

Umbes samal põhjusel ma pelgan Algarvet. Sealne põhiline majandusharu on turism ja talvel on kohalikel olukord nutune.

Prantslased tahavad oma muuseumi piletite müügi viia 80% ulatuses internetti ehk pilet tuleb eelnevalt osta ja saad kellaajalise pileti.  Jah, tark mõte, olles näinud neid kilomeetriseid järjekordasid Orseys või Louvre’is. Ennast kohe üldse ei kisu enam turistidest ülepaisutatud suurlinnadesse nagu Pariis või Barcelona, aga kui pole käinud, siis ju ikka tahaks “ära käia”. Soovitus ongi just see, et Pariisi ei saa enam minna nii nagu veel 30 aastat tagasi, et jalutad ja astud kuhugi suvalise kohta sisse ja kook või kotlet viivad keele suust! Väga palju tuleb eeltööd teha, kõik bronneerida, ka muuseumipiletid, siis võib täitsa OK olla!

Vaatan Aveiros ja Costa Novas turismi kasvavat pealetungi ja kurvastusega nendin, et mingi targa planeerimisega siin ei tegelda.  Aveiros järjest avatakse aga uusi söögikohti ja suveniiripoode ja iga teine maja Vera Cruzi linnaosas on külalistemaja või Airbnb. Varsti oleme nagu Benidorm- kui turistid sügisel lahkuvad, on kogu vanalinn ehk Vera Cruz  üks kummituslinn- tühjad restoranid ja baarid, kohalikud on kolinud oma eluga teistesse rajoonidesse.

Kui nüüd pealkirja juurde tulla, siis vastus võiks olla- ärgem olgem massiturist! Massiturist, kelle reisi eesmärk on passiivne puhkus ja lõbu  ning kes kohalikust kultuurist ja eluolust huvitub vähe või üldse mitte. Seega tuleks alustada juba sihtkoha planeerimisest ja reisiks valida kohti ja maid, mis huvitavad, mitte kuhu on odav reisipakett saada. Vältige all included pakkumisi!

Näiteks minule meeldib väga Baskimaa, nii Prantsusmaa kui Hispaania pool, kuid ma ei mõtlegi oma nina toppida sinna ranniku äärde suvel, suvel käin Baskimaa mägises osas, talvel mereäärsetes linnades ja kõik osapooled on topeltrahul! Piisas ûhel aastal saadud ôppetunnist kus me ei mahtunud randa, ei leidnud parkimiskohta, kus nädal varem elamise otsimisega oled selgelt hiljaks jäänud- parimatesse butiikhotellidesse tuleks  bukkida kohati aasta ette! Talvel on nad aga pooltühjad, restoranis ollakse su ûle rõõmsad ja kohalikud on sõbralikud.

Mulle meeldib ka Provence-  no ei tõsta ma sinna jalga augustikuus! Assoori( Sao Miguel) saar oli jaanuarikuus super. Ja isegi jaanuaris nägime me ühel päeval krusiisilaeva mis oma turistide massiga linna pildi täiesti segi lõi! Ma ei taha teada, mis seal suvel toimub!

Ning ükskõik mida turismi asjapulgad Airbnb’dest arvavad, soovitan mina just valida neid või veel parem kodumajutust-pole midagi jubedamat suurtest hotellidest kus puhastusainete keemia lõhn tugevalt ninna kargab ja kus inimesed sinuga formaalselt suhtlevad- puhkusereis ei ole tööreis! Võib vabaks lasta ja suhelda inimestega, mitte karta!

Kodumajutused ei tähenda, et teid suurde tuppa diivanile või kapi taha magama pannakse. Küll aga võib olla võimalus peremehe omatehtud napsi proovida või perega koos süüa.  Lisaks oled sa rohkem külaline kui turist ja sulle antakse infot kuhu minna ja kuhu parem oma nina mitte toppida.

Väga tore perepuhkuste hotellikett Portugalis on Martinhal.

Mul on raske öelda, et ärge minge Egiptusesse, Türki, Kanaaridele või Taisse paketireisile, sest mul üsna paljud tuttavad käivad, eriti lastega ja neid ka ei huvita eriti mis hotellist väljaspool toimub, ainult kliima ja soe vesi. Päikese puudumine Eestis talvel on päris hull ja ega meie oma spaadki talvisel ajal vaikust ja rahu ei paku, pigem kipuvad sinna massiturismi poole…

Mõned fotod…

Benidorm—aastal 1960 ja mis tast tehtud on…

Pilte, mis näitavad, et eeltööd kodus kuhu minna, on vajalik- turisti ei oodata sugugi igal ajahetkel kõikjale! Hoiduda tuleks Barceloneta randa minemast! Kohalikud ei soovi näha seal turiste!

 

Massiturismi teema juurde tulen tulevikus kindlasti veel tagasi..

Pildid leitud internetist..

Teksti faktid põhinevad artiklist “Face aux excès du tourisme, quelles réponses?” ajalehest SudOuest.