Proovin üle hulga aja restoraniarvustust kirjutada, sest Strasbourg on selline linn kuhu ikka satutakse kui Alsace’i reisima tullakse ning Alsace ja Champagne on regioonid, mida kindlasti tasub külastada. Mulle isiklikult meeldib Põhja-Prantsusmaa ja sealsed inimesed kõvasti rohkem kui Lõuna-Prantsusmaa oma arrogantsiga. Ning kui juba Strasbourg’i sattuda, pole paha teada heade restoranide aadresse.

Alustan sellest, et restoran jääb kesklinnast eemale Robertsau linnaossa ehk kohe Kehli poolt Prantsusmaa piiri ületades, tuleb keerata paremale ning linnaosa jääb Rheini jõe, Marme’i kanali ja Ill’ i jõe vahelisele alale. Vanasti oli see Robertsau soo kus elasid vaid kalurid. Tänaseks päevaks on sellest saanud šikk linnaosa, mille lõunaosa on nn. Euroopa kvartal kus asub palju tähtsaid ametiasutusi nagu Euroopa Inimõiguste Kohus, Euroopa farmakopöa (Pharmacopoeia) ja Euroopa Nõukogu (lisaks veel igasugu väiksemaid asutusi). Linnaosas on palju elegantseid korterelamuid euroametnikele, kuid on ka hästisäilinud vanu puitvõrestikmaju kus tegutsevad tänasel päeval restoranid ja kohvikud. Ühes sellises 1840 aastal ehitatud majas tegutsebki La Vignette.

Enne kui ma asun restorani kirjeldamise juurde, tahan kiita Strasbourgi linna parkimis- ja ühistranspordi korraldust. Nimelt asuvad äärelinna pea kõikide trammipeatuste lähedal parklad, mille päevapilet maksab vaid 4 eurot ja sama parkla pilet on ka ühistransporti piletiks kogu päevaks kuni 7 inimesele. Väga arukas lahendus kuidas kesklinna autodest puhtam hoida.

La Vignette on tegelikult uus restoran. Strasbourgi linn müüs selle (siiani) muinsuskaitse all oleva maja maha aastal 2011 Danie Doudick’ile, kes on majast teinud väga võluva interjööriga söögikoha. Koht meenutab eelmise sajandi alguse aegset tüüpilist  guinguette’i- hea atmosfääriga lihtsama rahva söögikohta, kus pearõhk pole lühtritel ja hõbelusikatel, vaid just õhustikul. Tõsi küll, guinguette’ides serveeriti tollal lihtsat toitu odava veiniga, seda La Vignette’i iseloomustamiseks öelda ei saa.

Menüüst leiab palju “Suure Prantsuse Köögi” klassikuid – austrid, suhkrukont luuüdiga, homaariravioolid, foie gras trühvlitega, pardi rinnafilee, anduillete vorst, vasika neerud, kammkarbid ja merikeel etc. Magustoidu menüüs oli üks mu lemmikuid, Paris-Brest, suur magustoitude klassik aastast 1910. Naljakas nimi tuleneb sellest, et Maison Laffitte’ kondiitril Louis Duront’l telliti Pariis-Brest-Pariis jalgrattatuuri jaoks oma signatuurkoogike ning kuna kondiitri loodud koogike vaimustas suuri rahvahulki, sai sellest varsti Pariisi kohvikute klientide lemmik ja nimetati rattavõistluse auks Paris-Brest. Kook on tehtud keedutaignast, meenutab oma ümmarguse kujuga jalgratta rehvi ja nn. ratas on täidetud pralineekreemiga. La Vignette’ is oli veel lisatud röstitud sarapuupähleid- minestus tahtis peale tulla, lihtsalt nii võrratult hea oli! Kuna restos oli hämar sume valgus mis sealsele atmosfäärile palju juurde andis kuid pilditegemist see valgus paraku ei toetanud, siis pildid on nagu nad on. Internetist ka ei leidnud just palju paremaid.

Mina sõin Oléroni austreid eelroaks, nendest palju kirjutada ei ole. Mulle meeldivad Oléroni austrid. 6 austri eest tuli välja käia 18 eurot ehk siis 3 eurot tükk, mis on Olêroni austrile demokraatlik hind. Tigus müüsime neid 3.50 tükk. Tavalised austrid olid meil hinnavahemikus 2- 2.50 tûkk.

Mu sõbrad sõid luuüdi suhkrukondi sees, prantsuse keeli os à moelle. See nägi väga ehe välja ning sõbranna Claudia sõnul maitses hea. Claudia küll mõmises süües saksa keeli “lecker”😀. Kuna ma olin eelnevalt jõuluturul maiustanud foie gras võileiva ja trühvlirisotoga, siis tundsin, et ei jõua nii suurt eelrooga süüa, vastasel korral oleks see luuüdikont mu esmavalik olnud.

Uwe jäi eelroa valikul tagasihoidlikuks- valis kartuligaleti suitsulõhe ja crème fraîche’ iga. Suur Prantsuse köögi klassik ka, aga midagi, mida mina vist ei valiks. Silma jäi mulle sardiini rillette, mille pildi ma ka resto FB lehelt leidsin,

Pearoaks valisin mina Champagne regioonist tuntud rupskivorsti Andouillette de Troyes AAAAA. (Klikkdes lingile saab teada kust tuleb see AAAAA) See oli superelamus! Neile, kellele soolika ja mao iseloomulik maitse ei ole mokkamööda, neile seda vorsti süüa ei soovita.

Vorst oli serveeritud bataadipüree ja valge veini kastme reduktsiooniga.

Claudia sõi vasikaneerusid Forestière kastmes ja ka need olid superhästi tehtud. Neerud olid küpsetusastmel rosé ehk mitte pehmeks hautatud ja tõsine nauding.

Mehed läksid veidi turvalisema ja igavama valiku peale, süües parti ja veise sisefileed, mis mõlemad olid kûll huvitavalt serveeritud.

Mis häiris? Tegelikult vaid 1 asi. Ettekandjaid-kelnereid oli kogu täis saali peale vaid 3 ja nad said suurepäraselt hakkama. Kuid tugevalt häiris veini serveerimine- tellisime 2012 aasta Pauillac’i ja kelner tõi meile küll korralikud veiniklaasid, kuid avas pudeli ja lahkus lauast ilma, et oleks veini testimiseks välja kallanud. Hämmastas ka see, et noored teenindajad ei osanud ei saksa ega inglise keelt. See, et Strasbourgis noored enam saksa keelt ei räägi, hämmastas muidugi mu sakslastest sõpru. Nemad on sellega harjunud, et nendega oma keeles räägitakse. Mina muidugi ei arva, et prantslased peaksid saksa keelt rääkima, kuigi eks ta kasuks tuleks. See on nagu meil Tallinnas hakkab soome keele oskus teenindajatel kaduma. Meil polnud probleeme, sest me Claudiaga tönkame mõlemad prantsust. Kulme aga pani kergitama kui meid teenindanud noormees jäi kõrvallauda teenindades ka inglise keelega jänni. Aga tõesti, see keele oskamatus ei häirinud, vaid pani imestama.

Restorani saab sõita kesklinnast Republique peatusest, trammiga E, lõpp-peatusesse Boecklinisse. Sealt tuleb jalutada umbes 700 meetrit rue Mélanie 29sse. Kindlasti ette reserveerida! Nädalavahetusel pole lootustki niisama kohta saada.