Jõulukuu uitmõtted

Mulle meeldib talv Portugalis, kuigi see väliselt ei meenuta kuidagi Eestimaa talve, on täiesti tuntav ja arusaadav, et on talv. Isegi kui aed on õitsvaid puid ja lilli täis ning päeval linnud laulavad täiest kõrist, siis lõhnab ikkagi talve järele.

Jõulud on õhus igal sammul- Aveiro on sel aastal väga kaunite valgusinstallatsioonidega ehtinud, paarkümmend kilomeetrit Aveirost väljas, Aguedas, on püsti pandud maailma suurim jõuluvana valgusinstallatsioon, Porto on üks (jõulu)tulede meri. Vista Alegres on tehtud jõulusõim elusuurustest keraamilistest kujudest. Portugal pingutab- auhinnati ta ju sel aastal World Travel Awardi poolt maailma parimaks turismimaaks. Kokku noppis Portugal sel aastal 37 auhinda- siin kogu nimekiri. See teeb muidugi rõõmu.

Olen ise hetkel küll Kehlis, oma Saksa kodus käimas. Kehl on Saksamaa piirilinn, mida ühendab üle jõe oleva Strasbourgiga Euroopa nimeline sild. Kahe linna vahel pandi eelmisest aastast käima ka tramm. Varem oli võimalus rongiga sõita või siis üle silla kõndida ja Prantsusmaa pool trammile istuda. Igatahes mugav on. Et Strasbourg jõulude ajal imeilus on, see oli ette teada. On ju Strasbourg Prantsusmaa jõulupealinn. Jõulud on siin ikka kogu vanalinnas, mitte ainult raeplatsisil. Ja jõuluturukesed, kus pakutakse hõõgveini, foie gras küpsikut ja röstitud kastaneid on ka pea igal platsil, lisaks kuulsale jõuluturule Christkindelmärik’ile. Laupäeval lähme sõpradega seda turgu väisama, eks siis teen reportaaži.

Jõulu uitmõte on mul matuste teemal. Nimelt suri Prantsusmaal järjestikku 2 kuulsat meest- 5.detsembril nende akadeemik, Prantsuse Akadeemia liige, kirjanik Jean d’Ormisson, kellele korraldati riiklik matus ning kelle ärasaatmine toimus Les Invalides’ ning 6.detsembril nende suur rokistaar Johnny Hallyday kes riikliku(national) matuse ettenähtud standarditele ei vastanud ning osavalt leiutati uus maksumaksja rahast rahastatav show- rahvalik (populaire) matusetalitus.

Johnny Hallyday matus loomulikult nii tagasihoidlik nagu “mingi” 92 aastase armastatud akadeemiku, filosoofi ja kirjaniku ärasaatmine, ei olnud. Mitu telekanalit tegi otseülekannet, kogu Champs Élysées oli kinni pandud, et mootorratturid saaksid teha Johnny jaoks auringi ümber Triumfi kaare. Poolkatoliiklik matuseteenistus toimus Madeleine kirikus kus järelhüüetega Johnnyle esinesid peale president Macroni palju Prantsuse kuulsusi – Jean Reno, Marion Cotillard, Line Renaud. Poolkiriklik oli teenistus ses mõttes, et katoliiklik kombetalitus oli kombineeritud rockmuusikaga. Ühesõnaga, midagi nii võimast oli Pariis näinud viimati ehk Victor Hugo või Charles de Gaulle’i matuste ajal.

Mõned pildid internetist leitud:

Kuna samal ajal jättis ka Portugal hüvasti oma rockilegendi Zé Pedroga, siis oli mul võrdlusmoment ja vahe oli ikka hiigelsuur. Ka Zé Pedroga saabusid tuhanded fännid hüvasti jätma, aga Johnny matus oli ikka hüper-super pompoosne.

Mul televiisor mängis kogu laupäeva ja nii ma siis silmanurgast jälgisin seda sündmust mis iseenesest oleks pidanud ju kurb olema. Eks neid südamlikke ja silmanurka märjaks tegevaid momente oli, aga samas käis mõte peast läbi, et prantslased pingutasid vist veidi üle ning pärast sellist võimast ” pidu” võib saabuda tuumapohmell!

Johnny oli küll nende esimene rokkar ja on ju suisa mitu põlvkonda tema lauludega üles kasvanud, aga siiski halloo- ta ei olnud paraku ei Victor Hugo ega Charles de Gaulle. Ta isegi ei laulnud enda laule ning taoline rockmuusika on siiski pigem Ameerika kultuur! Oma miljonid oli ta samuti paigutanud kinnisvarasse Los Angelesse ja Šveitsi- ei paista välja just suur Prantsuse patrioot! Kuigi olen nõus, et sa saad oma kodumaad ja rahvast armastada ilma et sulle valitsus ja eriti selle rakendatud maksusüsteem mokkamööda oleks. Viimaseks puhkepaigaks valis staar endale väikese saare Prantsuse Antillides- Sainte Barthélemy.

Eks Johnny oligi popkuktuuri ehe esindaja, jagas alati oma eraelu rahvaga. Kõik teadsid, millal Johnny on õnnelik ja millal õnnetu ja järjekordselt armastust otsis ning elasid talle kaasa. Mulle Johnny liiga intelligentse inimese muljet ei jätnud, kuid ta oli sümpaatne.

Ning nagu võis ennustada, kogu see pillerkaar muutuski ajakirjanduses inetuks juba järgmisel päeval – ajakirjanikud hakkasid lahkama ja ennustama kuidas Johnny vara jagatakse, palju saab viimane naine, palju lapsed. Urgitseti Johnny minevikus ning nii mõnigi jõudiski tulemusele, et Johnny selliseid matuseid ei väärinuks. Eriti ‘vahva” oli ühe ajakirjaniku püstitatud küsimus- kas eluaegse suitsetaja surm kopsuvähki on ikka midagi mis nii vägevaid matuseid ja rahvalikku leina vääriks! Kommentaarid artiklite all olid nagu Delfi kommentaatorid oleks kirjutama lastud.

Ma ei tea, miks Johnny ja ta 32 aastat noorem abikaasa soovisid sellist show’d. Minu isiklik sümpaatia kuulub küll pigem David Bowie tüüpi inimestele-mis sa ikka enam show’tad kui su laul on lauldud- ei mingrid rahvamasse matustele!

Eesti poliitilist tsirkust ei suuda ma enam jälgida, kuidagi igav on ja ei jaksa enam kogu selle jama peale isegi imestada. Naerma ei aja enam ammu. Vanasti kuulasin ma laupäeviti raadiost Eesti poliitikasaateid, nüüd vaatan telekast matuseid. Ajab muigama küll!

Jõuluks jõuan Portugali koju tagasi. Juba igatsen oma 80 sendist hommikust suurt piimakohvi nurgapealses kohvikus ja äsja õitsema puhkenuid gardeeniaid.

Ja lõpetuseks laulgu Johnny, mitte talle just kõige tüüpilisemat kuid kõigile tuntud laulupala. Aasta siis oli 1966!

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s