Ma võin kätt südamele pannes öelda, et Quinta Maria Izabel on hetkel mu lemmikveinimaja Douro orus ja raudselt kõige ilusama vaatega paik. Tegemist on väga noore veinimajaga, asutatud alles 2012 ja tegemist kurva looga.

Ühesõnaga, sõitsin sõpradega nädalavahetusereisile Douro orgu. Kuna selline “hull” mõte tuli pähe reede õhtul, siis leida järgmiseks päevaks mingit majutust kuskil veinimõisas septembris väga lihtne pole- nimelt on september Douros kõrghooaeg. Suure internetis surfamise  peale leidsime ühe nn.agritourismo- Quinta da Barroca,  Ma sellele kohale reklaami tegema ei hakka, sest ma pole kindel, kas ma sinna tagasi läheks, kuid nende restoranis, soovitas sommeljee meil proovida Quinta Maria Izabel 2013 aasta punaveini, mis meid jalust rabas- täpselt selline vein, mis mulle meeldib! Sommeljee tundis rõõmu, et meile temale hingelähedase veinimaja vein meile maitseb ja soovitas kindlasti meil järgmisel päeval Maria Izabel veinimaja külastada, sest see olevat parima vaatega veinimaja, asudes Regua ja Pinhao vahel kõrgel mäetipus. Härra rääkis meile, et seda maja ehitas kivi kivi haaval ta sõber ning istutas oma käega  viinamarjad ning tema käis sõbral abis. Kahjuks suri sõber 48 aastaselt ja lesk otsustas poolelioleva kompleksi müüki panna, sest see oli prouale lihtsalt üle jõu käiv.  Ajal mil lesk alles mõtles maja müügile, oli parajasti Douro oru kruiisil üks rikas Brasiilia ärimees, kes laeva pardalt nägi kohta ja otsustas, et see võiks olla tema maapealne paradiis- ta tahab seda endale ja kohe! Veidi juttu ilustades võib öelda, et õhtuks oligikinnistu tema oma.

Tore on aga see, et miljardärist ärimees on veinimajja kõvasti investeerinud ning palganud väga hea maitse ja filosoofiaga veinimeistri Pedro Mota, kes veinitegemisel juhindub “suure ja hullu” Douro veiniguru  Dirk Niepoorti filosoofiast. Veine toodetakse Burgundia ja Rhone’i oru veinide stiilis ehk veinis otsitakse värskust, hapet ja ei aeta üles alkoholi. Ei kasutata uusi tammevaate, mis veini värskuse tapavad  ning nagu sommeljeed väljendavad- mille joomisel jääb puuklots suhu.

Ühesõnaga, kõok veinid olid tõesti nauditavad neile, kes armastavad nn.vana kooli veine, mis viimasel ajal hakkavad oma  come-backi. tegema. Neile, kellele meeldivad Uue Maailma stiilis paksud veinid, nende jaoks on pea kõik teised Douro oru veinimajad, kes hullunult ikka veel toodavad tammeseid ja kõrge alkohoolsusega veine.

Veinimajal on ka juba 2 aastakäiku vintage portveini. Jällegi, mõnus mahlasus ja tavalisest väiksem suhkrusisaldus, täpselt see, mis sobib minu maitsega.

Soovitan soojalt- minge veini ostma, tellige endale degustatsioon ja ringkäik veinimajas. Vaated on hingematvad. Kuigi enamus veinimajadel Douros on 200 või 300 aastane ajalugu seljataga ning see võib tunduda aukartust äratav ja põnev, siis avastus et uus moderne veinimaja võib olla isegi palju huvitavam, sest uue tegijana veiniturule pressida, ei ole lihtne.

Veinimaja koduleht on ka väga moodne ja maitsekas.

Pildil härra sinises pluusis on sommeljee, kes meid eelmisel päeval restoranis teenindas ja järgmisel päeval Maria Izabeli veinimajas väikse ringkäigu korraldas.

Teraspütte ikka jätkus 🙂

See vein on üks viimase aja suurim veinielamus: