Juba nädalake võtan ennast kokku, et igakevadine suur sparglipostitus teha. Sel nädalavahetusel loodangi ühe suurema sparglikokkamisega hakkama saada ehk seejärel tuleb ka inspiratsioon kirjutamiseks.

Ma olen hoopis poliitikalainele sattunud, vaatasin esmaspäeval TF1-st suurt presidendikandidaatide debatti,  mis kujunes Macroni ja Le Peni omavaheliseks mõõduvõtmiseks,  Fillon jäi  õnneks nõrgaks (ma ei kujutaks ette, et pärast selliseid skandaale võiks keegi presidendiks saada) ja teised kaks jäid täiesti nähtamatuks.

Täna  lugesin oma  “lemmikgaskoonlase”  blogi üle hulga aja ja vabamõtlejast vanahärra  on jaanuaris  kirjutatud mõtiskluse kodanik Fillonist, pärast  seda kui härra presidendikandidaadi rahajamad olid ajakirjandusse imbunud. Ütlen ette ära, et ma ise corrida pooldaja ei ole, ma olen corridadel käinud ja lahkunud sealt halva tundega. Kuid selle jutu eesti keelde panemise mõte pole propageerida corridat, vaid edasi anda ühe elukogenud mehe mõtisklus. Saab veidi aimu, mis tavaliste prantslaste peas liigub enne valimisi.

Niisiis härra alustab juttu, et ajal mil François Fillon oli alles noorpoliitik, käis ta tihti oma nõbu Philippe’il Bayonne’s külas ja see omakorda vedas Pariisi kõrget külalist kaasa härjavõitlustele, mis on sellekandi traditsioon. Monsieur Filloni rõõm oli varjamatu, kõigile oli näha, et ta naudib ja peab lugu Gaskoonia ja Baskimaa elust ja traditsioonidest ja  et talle corrida meeldib..

Päevast, mil François’st sai peaminister(Sarkozy valitsuses), lakkasid ta külaskäigud päevapealt. A priori üks peaminister ei peagi rahvale põhjendama, miks ta enam Bayonne’i külla ei tula. Ei oleks kohustatud suhtlema ka näiteks Picasso või Hemingway’ga (corrida austajad)  Bayonne’i inimesed arvavad, et härra peaministrile anti suhtekorraldajate poolt head nõu, et ta võib kaotada rahva hääli, kui ta näitab ennast corrida pooldajana.

Praeguse aja teleuudised serveerivad, et maailma 2 hulleimat asja on Donald Trump ja corrida. Ühesõnaga, oma presidendikampaanias pööras monsieur Fillon  täiega selja Garonne’i kandi rahvale, kes moodustab ju vaid tühise 0,3%  Prantsusmaa koguvalijatest ja rääkis corrida ebaeetilisusest.

Võib vaid ette kujutada, kui Fillon’i rahaskandaal välja tuli, mida Bayonne’i ümbruse inimesed sellest klounist arvavad- corrida on väga ebaeetiline, kuid enda abikaasale Penelope’le  9000 eurot kuus mitte millegi eest fiktiivset palka makssumaksja rahast maksta   on normaalne.Prouale, kel pole mingit elukutset ega pdiplomit, on ju jumalast normaalne kuus sellist palka maksta, isegi kui keerutatakse kuidagi välja ja leitakse paberid ja tunnistajad, et proua ikka midagi seal peaministri kabinetis tegi küll- pühkis tolmu ja augustas pabereid enne kausta panekut.

Charlie Hebdo kaanepilt soovitab kõigil osta Penelope mask, et kõik saaksid mitte midagi tehes 500 tuhat teenida

Härra võtab asja kokku otsustavalt:

Olen öelnud tosin korda, et poliitikud (nii mehed kui naised) ei oska enam inimestega rääkida. Kui nad võtavad ennast kokku ja teevad suuri jõupingutusi, sest enne valimisi on nad sunnitud  selle õudse kadalipu läbi tegema, kõlab kogu nende jutt  õõnsalt ja valelikult. Nagu näiteks Sotsialistide Partei esindaja  Mélenchon. Sest nad laenavad tundeid ja emotsioone inimestelt ja panevad need sõnadesse, need ei ole nende oma emotsioonid, neil pole tegelikust elust mingit aimu- kõik on võlts. Kui näed Benoît Hamon’i imiteerimas oma konkurenti Emmanuel Macron’i, kisades nagu ta viibiks Kolmandas Reichis, hakkab õudne ja see ajab seest pöörama. Vaadakem- Trump ei imiteeri Adolfit, Marine veelgi vähem (kuid neile heidetakse seda ette)

Vot selline mõtteavaldus.

All pildil Filloni teise suure skandaali põhjustanud Arnys pintsak, mille ta olevat sõbralt “kingiks” saanud. Probleem selles, et selle kuulsa kaubamärgi pintsak maksab 48000 eurot ja sellised kingitused tuleb deklareerida.

Pööbel on jube tüütu, ei lase poliitikutel rahulikult elada ja valitseda. Kogu selle jama taustal on corrida üks süütu ajaviide.