Besançon on linn Prantsusmaal, Bourgogne-Franche-Comté piirkonnas,

Doubs’ departemangu keskus. Asub Doubs’ jõe looke sees Šveitsi piiri lähedal. Enne eelmise aasta haldusreformi oli Franche-Compté regiooni pealinn. Pärast Burgundiaga ühendamist, liikus halduskeskus ehk pealinn Burgundia poolele ära ja selleks on Dijon.

Sai nädalavahetusel lõpuks see väike toidutuur ära tehtud ja ma tõesti pole ammu nii elevil olnud- kõik need juustud, vorstid ja kintsusingid, teod, jõekalad, vasikaliha ja omapärased veinid.  Millegipärast arvatakse, et viinamäeteod kuuluvad Burgundia kööki (kuuluvad sinna ka), kuid algselt hakati tigusid toiduks tarvitama just Franche-Comtés. Tänasel päeval Burgundias suurtootmise viinamäe teod ostetakse üldse sisse Ida-Euroopa maadest ja Burgundias on vaid 1 teokasvatusfarm. France-Comtés on tigude kasvatusi, mida nimetatakse escargotière’ideks, suisa 4. Üks nendest L’escargot de la Double Ecluse, asub Besançonist 12 km kaugusel  ja mul oli kindel plaan kohalikke tigusid proovida.

Tigude kasvatus: pilt kodulehelt

Pole elus näinud nii palju erinevaid tooteid tigudest.

Me saabusime linna umbes pool tundi liiga hilja, et lõunasöögist osa saada, kuid leidsime vanalinnast baari, kus ka pärast kella 14.00 kehtis pakkumine- ostad pudeli veini, saad kohaliku vorsti tasuta.

Õhtusöögiks valisime nii Michelini kui TripAdvisor’i  ja ka meie hotelli administaatori poolt soovitatud ja kõrgelt kiidetud pererestorani Poker d’As.   Hoiatatakse, et hoidke silmad kinni ja ärge vaadake sisekujundust, sest sealne kitš  võib silmad katki teha, aga paremat kohaliku gastronoomia kohta on raske leida.  Ütleks nii, et ma ei oleks vist üldse tähelepanu sisekujundusele pööranud kui poleks sellist infot eelnevalt lugenud. Ei olnud nii hull!

Meid võttis vastu perenaine, nii 60+ pisikest kasvu naine, miniseelikus, millele lai elastikvöö peale tõmmatud ja plikalikud kontsata kingad jalas – vot see nägi esmapildul nii veider välja, et ajas muigama. Kuid proua oli kogu selle restorani hing ja kandis oma kentsaka riietuse välja, oli isikupärane.

Eelroad: Viinamäetigude frikassee mürklitega ja haugi quenelle langustiini coulis’ga. Kaaslaseks šerrilike nootidega Etoile’i valge vein-ikka Jurast!

Pearoaks nende kuulus coq au vin jaune mürklitega ja vasika harknääre šhalottsibula configa.

Seejärel saabus juustukäru ja võin kindlalt väita, et sain Morbier juustu sõltuvuse elu lõpuni. Morbier on see juust, millel jookseb sinine hallitusriba keskelt läbi. Hellitavalt kutsutakse teda Comté juustu väikevennaks.

Desserdiks proovisime ära kohaliku õleveini- vin de paille’, mille juurde perenaine soovitas viigimarja kooki, mis kaetud crème brûlêega.  Sobis kenasti ja vein oli üliäge.

Meie kandis on külmalaine, juba kolmas nädal on miinuskraadid ja kuigi Besançon asub meie külast 300 km lõuna pool, oli ilm üsna krõbe. Päike küll paistis, kuid oma 8 külmakraadi oli ikka ära ja seega väga pikka jalutuskäiku ette ei võtnud. Viktor Hugo sünnimaja õnneks asus vanalinnas ja külma trotsides sai mäe otsa tsitadelli ka ronitud. Küll aga said kohalikud veinid ja toidud kenasti tubastes tingimustes selgeks õpitud😀.