Lubasin silma peal hoida, mida ajakirjanduses World’s 50 Best Restaurants kohta kirjutatakse, sest imestamist on küll ja küll, kasvõi näiteks selle üle, et esimene TOP 10 seisab üsna muutumatu ja seejärel on mõned restoranid aastaga kukkunud kohe mitmekümne koha võrra alla ja mõni üldse ära kadunud. Noma kukkus eelmisel aastal vaid ühe koha võrra -maailma teiseks restoraniks pärast 62 inimese mürgitusjuhtu. Mis juhtus restoranis, kes kukkus näiteks 40 kohta?

Kui meil ja Põhjamaades kirjutatakse ajakirjanduses sellest edetabelist pigem positiivses võtmes, siis Prantsusmaal, Šveitsis ja Saksamaal on ka nimekaid toidukriitikuid, kes  sellest “mitte just maailma parima mineraalvee” sponsoreeritud edetabelist  ja sündmusest midagi sisukamat kirjutada oskavad kui et Noma jälle esimene ja  paar kohustuslikku bling-bling pilti Rene Redzepist.

Sel aastal on palju uudisepomme: Alain Ducasse, kes sai samalt organisatsioonilt  elutöö preemia- tema ükski restoran 50 hulka ei pääsenud,

Per Se ja Le Bernandine  on kukkunud mitmekümne astme võrra ning ükski Kanada…