Rannakarpe olevat söögiks tarvitanud  juba vanad roomlased  kuid 13 sajandil olid iirlased need, kes hakkasid rannakarpe massiliselt tarvitama ja tegid sellest nn. kauba. Rannakarpe leidub tegelikult igal pool nii meres kui ookeanis ja nad on erineva suuruse ja kujuga, ehki tänapäeval on enamus karpe, mis me sööme, pärit kasvandustest. Metsikuid rannakarpe püütakse Prantsusmaal ainult Normandias ,Barfleur‘ is- kaunis sadamalinn, mida kindlasti tasub külastada.

Karbid on eriti maitsvad septembrist jaanuarini, praegu on õige aeg nendega maiustada. Meie pakume moules des bouchots’e  Mont-Saint- Michel apellatsiooniga (La Mytilus edulis), need on väikesed, kuid täidlased ja kergelt magusa maitsega ning  aegajalt pakume ka Vahemerest pärinevaid isendeid( Mytilus galloprovincalis), mis on Atlandi sugulasest oma 2 korda suurem ja soolane isend.

Maitse oleneb rohkem kasvanduse tingimustest, vee kvaliteedist ja toidust,  kui karbi suurusest.

Mida puhtam karp on- ilma liivata ja väikeste krabideta pealispinnal- seda kallim hind tal on.

Väga  ei julgegi kutsuda karpe sööma, sest ega päris kindlalt ei tea, kuidas kaubavahetus Prantsusmaaga läbinädalatel üldse toimib, kuid info on:  on aeg süüa muule!