Paar nädalat tagasi tuli hulgaliselt uudiseid, kus saime teada, et viina- ja vorstivabrikute toodang tapab inimesi. Täpsemalt siis 26. oktoobril teatas Maailma Tervishoiuorganisatsioon, et peekon, vorstid ja teised töödeldud lihad põhjustavad vähki, ning tõenäoliselt põhjustab seda ka punane liha. Töödeldud liha on nüüd samas kategoorias kus asbest, sigaretid ja alkohol ning punane liha lisatakse inimesele tõenäoliselt kahjulike toiduainete nimekirja.

Isiklikult arvan, et see on julge väljaütlemine ja jään huviga ootama suurtööstustuste vastulööke, kuidas e-aineid täis  vorstitooted on meie kultuuri lahutamatu osa ja seetõttu inimestele hädavajalikud jms.

Prantsusmaal on pressi suured esilehe pealkirjad, et vorstitooted ja liha põhjustavad vähki, tekitanud aga palju pahameelt väiketootjate hulgas, kes leiavad et sellised pealkirjad on vastutustundetud.  Näiteks ütleb Olivier Hélibert, kes on nn. ihulihunik paljudele tärnikokkadele ja kelle lihapood Bourg- Blancis on väga hinnatud,  et see on täielik skandaal, kuidas ühes pressiteates pannakse kõik lihatooted ühte patta- suurtööstuste vorst ja käsitöö vorst ja vahet enam pole- kõik sama kahjulik ja tapab! Olivier lisab, et tema lpaneb sinki tehes lihale vaid veidi soola, tüümianit, porgandit , vett ja see on kõik.  Tööstuslik sink on täis  igasuguseid tooteid nagu kollageen, želatiin, fosfaadid- ühesõnaga üks suur E igas mõttes.  Nagunii on väiketootjate elu kibedam kui suurtööstusel- sa pead läbima oma raha eest mitmeid kohustuslikke kursusi, pidevalt tõestama, et sa teed oma tööd kvaliteetselt, et omada kvaliteetlihuniku sertifikaati. Pidevalt käib mingi komisjon su tooteid kontrollimas, kuigi see peaks olema suurtööstuse tooted, mis ametnikke peaks murelikuks tegema. Eesti singitootjate murest on hea artikkel siin.

Ka Prantsusmaa lihakasvatajatel  ei ole enam parimad päevad. Inglismaa lihaveised on Prantsusmaa veised troonilt tõuganud ja see on mõru pill prantslastel alla neelata. Inglismaa, kes veel 15 aastat tagasi oli tuntud kui hullulehmatõve maa,  tema lihaveised on tunnistatud Euroopa parimaiks. Sellel kõigel on muidugi ajaloolised põhjused, alates sellest, et Inglismaal on alati lihaveise tõu aretusega tegeldud ja veised on ajalooliselt olnud selleks, et liha saada, põllutõid tegid hobused. Prantsusmaal on veised olnud kõigepealt põllutöö loomad ja seejärel alles “potti löödud”.  Kui traktorid võtsid loomade töö ära, jäädi Prantsusmaal ikka põhiliselt oma kuulsate veisetõugude juurde:  Limousine, Salers, Charolaise ja Blonde d’Aquitaine , kuid need olid aretatud tugevaks ja lihaseliseks veoloomaks. Briti tõud on pisemad ja saavad küpseks 20-25 kuuga, kui prantslaste loomad vajavad 36-40 kuud.  Teine faktor on toitumine. Briti veised viibivad kogu oma elu rohumaadel ja viiakse vaid 1 kuuks siseruumidesse teravilja nuumale.

Prantsuse lehmad veedavad samuti oma elu kaunitel lilleaasadel,  veisekarjad on näiteks Burgundia maastiku lahutamatu osa, kuid jällegi et saada veised soovitud kaalu, tuleb neid teravilja nuumamisel hoida  6-8 kuud. See kõik teeb liha kallimaks ja ei tule kasuks ka maitseomadustele.

Paljud Prantsuse kokad  on kohalikku hülgamas ja eelistavad  head mahlast Yorkshire veist.

Prantslaste ainus  väljapääs on süsteemi muuta ja  asjatundjad ütlevadki, et Black Angus pulli ja  Salers tõu lehma ristamisel tuleksid parimad lihaveised.  Loodan südamest, et Yves-Marie Le Bourdonnec, kes on karjakasvataja ja lihunik, aga eelkõige tuntud kui aktivist, kes võiteb Prantsusmaa põllumajandussüsteemi vastu, ka mingit edu saavutab.

Kuna liha söömisega peab olema tagasihoidlik, siis tuleks süüa harva ja parimat ehk siis Yorkshire lihaveist!

Pilt illustratiivne ja pärit mu uuest  fotokogust. Mulle nimelt kinkis üks Saksa firma terve mälupulga täie kauneid toidupilte, mida ma saaksin oma blogis kasutada.  Fantastiline kink!