Eesti põllumajandusuudised on olnud viimasel aastal masendavad: seakatk, Rakvere hakkab ostma sealiha Soomest, toorpiimahinna langus sunnib tootmist lõpetama ja nüüd viimane pauk: Eesti ei kasutanud võimalust öelda “EI” GMO maisi kasvatamisele oma territooriumil. “Ei” ütles 17 riiki:  – Austria, Bulgaaria, Holland, Horvaatia, Itaalia, Kreeka, Küpros, Leedu, Luksemburg, Läti, Malta, Poola, Prantsusmaa, Saksamaa, Sloveenia, Taani ja Ungari.

Minu arvates selles GMO asjas, et Eesti ikkagi ei teinud poliitilist sammu ja ei näidanud oma täielikku eitavat suhtumist, leiab ka põhjuse igasugustele meid tabanud hädadele. Meie riigil puudub visioon, milline peaks riik olema ja kuhu suunas arenema, Meil tegeletakse pakasuhaga- tõstetakse numbreid Exeli tabelis ümber ja püütakse muljet jätta, et oleme edukad ja ilusad.

Mina ei ole absoluutselt spetsialist põllumajanduse alal ja ei tea ka öelda,  mis on õige toorpiima hind  ja oskan probleemile läheneda mitte “teaduspõhiselt” nagu meil on moeks asju põhjendada . Küll aga ei saa olla sedasi, et  meie puhtatõulised piimalehmad sõidavad Poola lihakombinaati, prognooside kohaselt väheneb ka sealiha tootmine järgmisel aastal  kõvasti- Kui ma loen, et Eesti piimatootja on alla omahinna müünud üle aasta, lüpstes iga päev iseendale kahjumit, tunnen kuidas nukrus ja viha poeb hinge. Müüki lähevad kõvasti tööd teinud ja riske võtnud maamehe maad ja varad. Nende varad  ja kodu on panditud  pankadele tagatiseks selleks, et arendada Eestis põllumajandust!   Ja kui nüüdseks on lautadest loomad likvideeritud, siis homme on vaja liisinguid ja laene edasi maksta. See kõik tundub olema näkkukarjuv ebaõiglus!

GMO-maisi lubamine on aga midagi sellist, mida mu mõistus üldse ei võta. Eesti, kel oleks võimalik läbi lüüa just puhta toidu turul, teeb sellise sammu?

Ma olen siin blogis aegajalt kirjutanud toiduainete suurtööstustest, kes suretavad välja väikeseid tegijaid ja olen kirjutanud ka palju toodetest, millel Euroopa Liidu geograafilise tähise kaitse. Vaene riik nagu Portugal, on apellatsiooni kaitse  (AOP)alla saanud 66 toodet ja geograafilise tähise kaitse alla 60 toodet. Lisaks on Portugal kuulutanud 7 rahvusrooga rahvuslikuks kultuuripärandiks (kirjutasin sellest siin)

Kui  toorainet töötlevad tööstused kuuluvad väliskapitalile, keda  mitte  ei huvita kohalik tooraine, vaid odav tooraine ja Eesti riik lisaks on vististi ainus riik Euroopas, kes  ei maksa põllumehele siseriiklike toetusi, siis imestada, et me oleme seal kus me oleme, poleks nagu vaja. Kapitalism on teinud puhta töö meie armsal isamaal- suur tõrjub välja väikese, rikas vaesema.

Häda algab küll vaesusest, aga ka rumalusest ja suures osas aatelisuse puudumisest.

Miks pole meie puhatõuliste lehmade piimatoodetele taotletud apellatsiooni kaitset? Kõik räägivad, et meie piim on kõrgekvaliteetsem kui Leedu oma. Prantsusmaal on kaitstud märgiga lisaks 45-le juustule, ka kolme piirkonna või  ja  kahe piirkonna koor. Nimekiri siin.  Pole isegi mõtet rääkida vanade kulinaariatraditsioonidega maast Prantsusmaast, ka Soome, Rootsi, Norra on suutnud oma juustudele saada apellatsiooni ja samuti Leedu ja Poola on suutnud oma juustule saada apellatsiooni kaitse. Ja siis halisetakse, et Eesti tooteid välisturul ei tunta ja toodetel pole mainet.. Mida on maine kujundamiseks tehtud?

Vastuse olen ma muidugi ära andnud- meie toiduainete tootjad ei osta ega arenda meie tooraine tooteid, vaid otsivad turult odavat toodet.

Ja minu arvates see ongi kõige jubedam, et põllumees küll toodab kvaliteetset piima, rukist, liha jne, aga meie toiduainetetööstus rikub toote lihtsalt ära. Kes tahab neid ülemagustatud jogurteid ja nätskeid kilesse pakitud leivatooteid, ebatervislikke vorstitooteid jne.

Miks mulle meeldib siin Lõuna-Saksamaal, aga ka Vahemeremaades? Sest siin toimivad ka väikelinnad ja elu on ka maal. Et ma laupäeval lähengi talupoodi või põllule ja saan osta värsket juurvilja. Et mul on väikelinnas lihunik, kelle juurest saan talukana vms.  Seda, et Saksa talupidajatel on raha, et investeerida automaatidesse, kust rahvas saab 24/7 osta mune, koort, piima, võid jne- seda nimetan ma e-riigiks 🙂

Ma olen Tallinnas olles alati hädas-   poes on  letid  täis igasugu jama, aga  puhast, head toidukraami on vähe.

Siis veel see propaganda, mis Eesti Toiduanetööstuse Liit teeb, on tase omatte. Pole mõtet tänapäeva  inimestele propageerida piima joomist, kui vahendit kaltsiumi saamiseks,. Merilin on kirjutanud kena artikli sellest Nami-Namisse- siin.  Me just arutasime ühes foorumis selle teema üle, kus  keegi mainis, et me peame õnnelikud olema, et meil suhktutööstust pole, muidu räägiks Toiduliit meile suhkru söömise vajalikusest. See oli nagu ära sõnatud, sest paar päeva hiljem oligi Toiduliit saatnud blogijate mailile kirja, mis algas sõnadega, et suhkur on eluspüsimiseks vajalik.  Mida arvata sellest artiklist?

Toiduainetööstuse Liit ei peaks nüüd küll see olema, kes teeb toidupoliitikat Eestis, sest ta esindab toiduainetööstuse huve.

Ma ei tea lahendust- kas  tootjad peaksid ise  piimatöötlemistööstuse püsti panema ja riigilt selleks abi saama? Ja sea-ja lihaveise kasvatajad oma tööstused ja tapamajad?

Apellatsiooni kaitset aga võiks peale Peipsi sibula hakata taotlema veel  teistelegi saadustele- Narva silmule, Põltsamaa sinepile, mõnele kartulisordile, rukkisordile jne. Miks ei võiks meiegi Portugali moodi kuulutada mõned road riiklikuks kultuuripärandiks- minupärast kasvõi vürtsikilu-muna võileib, verivorst ja hernesupp- tingimuseks on ju, et retsept peab olema vähemalt 50 aastat vana. Minu teada on isegi Juubeli tordipulbri kook, mida pea igas Eesti peres tehakse ka 50 aastat vana 🙂 Ei tasu alahinnata seliiste asjade mõju, sest toiduturism on kasvav trend maailmas.

Ma ei kujutagi ette, mis visioon ja eesmärk poliitikutel üldse on olnud- et Eestist saab Silicon Valley või Hong-Kong? Lubage naerda. Inimesest lammast teha on muidugi kerge- kui inimese meelt mürgitatakse päevast päeva kasvõi sellega, et raadiost või telekast nonstop lastakse reklaame, et muudkui osta seda värvilist ja toda odavat meie uuest suurest kaubanduskeskusest, siis palju on inimesi, kes “blink-blingi” taha näevad ja üldse suuremalt mõtlevad. Kas on olnud arutelusid, et kui ühel päeval  enam midagi ei kuulu meile endale ja maarahvas on heal juhul  Tallinnasse kolinud, halvemal juhul piiri taha, kuidas siis elu välja näeb? Nagu Hong-Kongis???  Ja kas see, et rahvas piiri taha läheb nii halb ongi. Elu on meil üks ja oma kodumaal taskuraha eest orjata väliskapitali on ikka alandav küll.

Olin juba mõtiskluse avaldanud, kui lugesin “Nihilistist” intervjuud Gáspár Miklós Tamás’iga ja seal ta ütleb väga hästi:

Kapitalismil on kahte tüüpi vaenlasi, vasakult poolt tööliste liikumine, ja paremalt poolt trooni ja altari liit. Ja meil pole kumbagi. Mul on üks essee, mille nimi on “Kapitalism, puhas ja lihtne”. Ida-Euroopa kapitalism on kõige puhtam, sellel puuduvad võistlejad nii minevikust kui tulevikust, vasakult kui paremalt. Nii et mingit vastasjõudu ei ole.

..väga tabav…kahjuks.