Torre de Montecorvo ja Quinta das Aveleiras.

Eelmine postitus on parooliga suletud, sest see läheb oktoobrikuus üles maitsed.ee keskkonda ja las siis sinnamaani olla see postitus suletud. Tegelikult pidi see portaal Delfi all üles pandama juba septembri algul, kuid minu teada, siiamaani ta aktiivselt veel ei toimi. Igatahes on seal rubriik blogid ja ma nõustusin sinna oma lugusid jagama.

Torre de Montecorvo
Torre de Montecorvo asub Tras-os.Montes´es, mis oli iidse  Portugali  kuningriigi kultuuriline ja geograafiline keskus. Hiljem jäi küll see ala nagu nimigi ütleb “mägede taha”, sest  asub see regioon Lissabonist kõige kaugemal, põhjast ja idast on piir Hispaaniaga, läänest Minho ja Douro jõega ja lõunast Beira Altaga.  Nõndaviisi piiratud jõgede ja mägedega, arenes see piirkond üsna omaette, kujunesid välja kummalised traditsioonid, tugev dialekt ja eks elugi oli karm ja raske. Paljud põgenesid siit ära linnadesse, kus  oli elu kergem, kuid samas põgeneti ka siia varjupaika otsima nagu näiteks juudid inkvisitsiooni eest.

montecorvo

Muutused tulid siia aeglaselt, alles 1980-tel ehitati siia kaasaegsed teed, investeeriti põllumajandusse ja tööstusesse ja linnade uuendamisesse. Kuid veel tänapäevani võib öelda, see on ülejäänud Portugalist palju konservatiivsem ja vanaaegsem piirkond.

Tee Montecorvoni nagu eelnevgi teekond oli käänuline ja vahepeal läksid mäed Douro ümber väga järsuks. Kuid juba pärast São João da Pesqueira´t hakkas maastikupilt muutuma. Lisaks viinamarjadele hakkasid maastikupilti tulema oliivipuud.

Torre de Montecorvo on sümpaatne väikelinn, kus asub Tras-os-Montese suurim kirik -Igreja Matriz, ehitatud 16-l sajandil. Vanalinna kitsas tänavatevõrgult  võib leida toredaid poode, kus  müüakse kohalikku toodangut- “Produto regionais”.  Torre de Montecorvo on kuulus oma kirsside ja suhkrumandlitega.

Quinta das Aveleiras

Meie leidsime endale üheks ööks just sellise elamise, millest unistasime- majake mäe otsas, oliivipuude ja viinamarjapõldude keskel, basseiniga, lisaks veel tenniseväljak. Läks isegi nii hästi, et see agriturismi talu tootis ise veini ja oliiviõli ning lisaks kreeka pähkleid ja mandleid. Nimeks Quinta das Aveleiras, kus toimetab väga sümpaatne naisterahvas, nimega Susana, kes räägib suurepärast inglise keelt ja kes põhjalikult seletas kuidas nad teevad oma oliiviõli ja veini. Oliiviõli oli väga hea, madala PH-ga, ostsin seda kojugi kaasa. Ja veingi oli tore, Tras-os- Montese veinidele iseloomulikult  jõuline ja tugev. Veel pööras ta meie tähelepanu sellele, et kas meile ei tundu, et ööd on sealkandis soojemad kui mujal Portugalis ja see tulenevat mägedest, mis on täis rauamaaki(mida ka kaevandatakse). Mäed pidid päeval sisseimetut päikesesoojust öösel välja kiirgama. Õhtul tõepoolest kaasavõetud kampsunit vaja ei läinud.

Meie ööbisime Casa da Serras ja see maksis 160 eurot ööpäev, mis nelja peale pole sugugi kallis.

Kuigi majas olid olemas söögitegemisvõimalused, läksime me ikka õhtul linnakese restorani. Nagu Susana meid hoiatas, oligi restoran puupüsti täis, kuid nii umbes 40 minutit elavas järjekorras ootamist ja meil õnnestus laud saada. Jällegi tegemist oli pererestoraniga- perenaine oli lahke, rääkis inglise keel, kuigi meid oli hoiatatud, et “people behind the rocks” peale oma keele, millest ka portugaalased aru ei saa, ei mõista. Ei vasta tõele!

Meie reisiseltskond ja agriturismo perenaine Susana.

Meie reisiseltskond ja agriturismo perenaine Susana, ise olin seekord fotograafiks

Sinna elamisse tahan tagasi minna nii 3-4-ks päevaks- sööma, jooma, nautima.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s