Ma ei ole viimasel ajal üldse kirjutamise lainel olnud, kuigi asju millest kirjutada nagu oleks. Tahaks jagada Kuressaare muljeid ja eriti tundeid, mis valdasid mind sealse armsa hubase Vinoteek Prelude´ga. Eks üldse on palju mõelda ja arutleda saanud ilmaasjade üle ja sealhulgas palju arutatud toidukultuurist ja mida ja kuidas inimesed üldse tänapäeval toituvad. Need suvised filosofeerimised sõpradega tahaks kunagi kirja panna.
Sattusin eile lugema ühte üsna vana artiklit Miks töötu hindu elab muretumalt kui töötav eestlane?
Loomulikult pole see mingi teadusartikkel, vaid arvamuslugu muusik-kirjanik-maailmarändur Tom Valsbergiilt. Ei midagi uut, me kõik tegelikult teame seda, kuid elame ikka mingis oma rutiinis ja mullis edasi. Kel viitsimist, soovitan kogu arvamust lugeda. Ma kopeerin siia toidukultuuriga seotud mõtisklused, sest need ühtivad täielikult minu mõttemaailmaga.
Indias õhust ja armastusest elamine on maagiline, aga ka loogiline. India eeliseks on kindlasti see, et inimesed ei pea end soojas hoidma, millest eestlane üle ega ümber ei saa. Aga peamine vahe on siiski see, et neil pole absurdseid elektri- ja mobiiliarveid; hirmkalleid farmatseutilisi ravimeid; vajadust uute toodete järele, mida telekast reklaamitakse; vesi on enamjaolt tasuta ja poodides on pakenditele märgitud riiklikud hinnad. Ka söök tuleb inimesteni otse, ilma vahendajateta, kes tavaliselt enamuse rahast enda taskusse ajavad ja talupidajale vaid riismed jätavad, nagu Euroopas.
Kui sul ka endal kodus süüa pole, saad kolm korda päevas küsimustele vastamata süüa külluslikult mõnes ashramis, mille uksel on siis reaalselt või mõtteliselt silt: “Babas and those who need, welcome to eat!” (tõlkes “Babad ja need kes vajavad, on teretulnud sööma”) Tallinn ei suuda isegi oma vaeseid ja kodutuid korralikult ära toita, aga Indias nälga surra on peaaegu võimatu.
Asja iva on selles, et India rahva põhirõhk pole mitte ületöötamisel, majanduskoguprodukti suurendamisel, aktsiaturgudel manipuleerimisel, vaid kõige olulisemaks peetakse, vähemalt rahva seas, järgmist: kõik saagu söönuks ja joonuks – see on ju elementaarne!
……
Söök. Elage kogukondlikult nagu Indias, sööge suuremates gruppides, sõpradega, peredega, naabruskondadega ja saate hakkama paarikümne euroga kuus. Milleks teha kallilt ja aega võtvalt ühele või kahele inimesele süüa- muidugi maksate selle eest sadu eurosid kuus. Mis vapustav turumajanduse areng see on, et iga nurga peal on Eestis neli supermarketit, kes pakuvad enamjaolt samu kaupu ja kelle produktidest on üle 75% keemia, sailitusainete, aspartaami, värvainete, MSG, GMO ja antibiootikumide (liha ja piim) sisaldusega? Erinevate ainete mõju tervisele uurinud inimesed selliseid asju endale ja oma lastele suhu ei pane. Kellele on vaja neid sadu ületarbimisele õhutavaid supermarketeid? Kus on riigi poolt toetatud supermarketid igas linnas, mis müüvad ainult puhast talude mahetoitu ning muud eluks vajalikku? Kui vaja, siis võib importida midagi ka naaberriikidest, aga palun mitte plastmassist toksilisi tomateid Hispaaniast, mille toitainesisaldus on null.
Uskumatu, et Eestis pole riigi poolt korraldatud tervisliku toiduga soodsaid isemajandavaid sööklaid. Kas see pole just mitte kõige olulisem, pakkuda rahvale puhast toitu, et rahvas oleks terve? Soomes näiteks nupp juba nokib ja lasteaialastele tohib pakkuda riiklikul ettekirjutusel vaid kemikaalidevaba mahetoitu, aga mida pakutakse Eesti lastele lasteaedades? Minu pojale tõi päkapikk möödunud talvel lasteaias näiteks vigurkrõpse. Rääkides soodsusest, see on küll tore, et riik on korraldanud ühe väga soodsa söökla roosasse majasse Toompeal, aga rahvas võiks ka sellistest mugavustest osa saada.
–
Tigu Tegemised 