Toiduturisti raske elu- vähesed kohad suudavad emotsiooni pakkuda.

Aprillikuu ja ka käesolev mai on mulle väga elamusterohked olnud. Külas on käinud pea kõik Tigu töötajad, lisaks veel mõned Tigu kliendid  ja sõbrad. See on tähendanud rohkelt toidutursimi nii Saksamaal kui Prantsusmaal. Väga tore oli, meeled on üleküllastunud, paras aeg Eestisse puhkama minna (loe: tööd tegema)

Igasugu muidu toredate söögikohtade kõrval, on õnnestunud viimase kuu jooksul väisata ka  kolme  tärnirestorani. Esialgu oli plaan kõigist väike kirjatükk teha, kuid pärast eilset võimast maitseelamust Endingenis leidsin, et teistest pole suurt midagi kirjutada.. Mul on kõige rohkem kahju meie oma küla “Walksches Haus-ist, kus veel eelmisel hooajal oli super menüü , kuid miskipärast on see tore restoran otsustanud Alain Ducasse´i jälgedes astuda ning spetsialiseerunud taimetoidule. Kui ma  Ducasse´i puhul isegi arvasin, et täitsa lahe ju, siis Pariisil ja  Weingartenil on sups vahet 🙂  Proovisin seda taimetoidu menüüd- ütleme nii, et teist korda asja tagasi ei ole. Loodan härra ülemkelnerile oma nördimust ka väljendada kui me peaksime toidupoes kokku trehvama.  Ja mitte,  et ma ei armasta taimetoitu üldse, kuid see kontsept on igav.

“Le Jardin de Remparts” (Beaune, Burgundia) sai eelmisel aastal alles oma esimese tärni ja selliseid restorane tasub jahtida- esimesel aastal püütakse erilise hoolega. Ja tõepoolest,  toidule ei olnud miskit   ette heita- menüü ei olnud pikk, kuid  menüüs oli huvitavaid asju nagu harknääre ja aurutatud austrid. Eraldi aplaus dessertidele- need olid tõelised kunstiteosed!  Mis aga  jäi häirima, oli mingit uut sorti teenindus Michelini tärni resto jaoks: tööle  on võetud palju noori tütarlapsi, kes käivad ümber laua, katavad, koristavad, kallavad vett, pakuvad  leiba ning  neil on rangelt keelatud suu lahti tegemine. Aga neid, kes suud lahti teha tohtisid, neid piigasid oli selle õhtu klientide hulga peale vähevõitu ja vähe koba ja mitteasjatundlik oli see kõik. Ma ise arvan, et oli aprillikuu kohta super ilm ja oli selle hooaja esimene õhtu, kus olid lauad ka aeda kaetud ja jäädigi logistiliselt jänni. Kindlasti kokale aplaus, aga hinge see koht ei läinud. Beaunis soovitan kõigile soojalt pigem restorani Ma Cuisine– pererahvas veab, aus Burgundia toit, meeldiv õhkkond, kindla peale elamus.

mosaiik1

Merkle´s Restaurant (Endingen) osutus üldse viimaste aastate üheks suurimaks elamuseks. Mul on kerge väsimus kratiivsest kulinaariast ja fine dining restoranidest kuna viimase ajal polnud ükski neist ” vau efekti” suutnud tekitada, seega ma ei oodanudki mingit vapustust.  Pidime hommikul osa võtma Endingenis ühe firma avamispeost ja kuna ma seda kanti üldse ei tunne, siis otsustasime ööbima jääda, sealkandis veidi ringi vaadata  ja sealset tärnikat proovida.

Endingen asub meie  külast umbes 120 kilomeetrit lõunasse(Freiburgi lähedal). See on üks ärauskumatult ilus kant. Esimene mulje oli, et olen sattunud Toscanasse. Linn asub Kaiserstuhli jalamil ja see maakeeli keisri tool on vana vulkaan- 15 km pikkune, 555 m kõrgune mäemürakas.  Endingenist läände jääb Rheini jõgi (umbes 18 km, seal ka riigipiir), põhjas laiuvad Schwarzwaldi mäed. See regioon on Saksamaa kõige soojema kliimaga (Endingen on Saksamaa kuumim linn).  Siin tehakse veini ja kasvatatakse puuvilju. Turiste on ka palju- küll mägedes jalutajaid, jalgrattaga mägiteedel ukerdajaid(nägin gruppi Kanada seenioreid, hirmu ajasid nahka 🙂 ), veinikeldrite külastajaid ja siis muidugi ka toiduturiste.  Veel on linn kuulus selle poolest, et 1751 aastal toimus siin Euroopa viimane nõiaprotsess ja põletati üks vaene kohalik naisterahvas.

MOSAIIK2

Linnas oli palju narri skulpture ja  lausa majade seinteke oli kuninga narre maalitud  ning narri etendus anti meile ka külalistemajas,  kus me ööbisime ja kuhu sisse regamiseks mingeid dokumente ei küsitud. Küll muutusin ma nende jaoks ISISe terroristiks, kui ma wifi koode küsima läksin, sest wifi koodi annavad nad ainult passi ettenäitamisel. Ei- ei ole võimalik, et te toote ID kaardi hiljem kui alla tulete, meil on palju probleeme olnud politseiga ja me ei taha mingit pahandust ….???  Ühesõnaga, mis sa sakslasega vaidled, viisin oma ID kaardi, sain koodi, paraku oli internetiühendus väga kehvakene- kogu selle tsirkuse peale polnud neil isegi teenust pakkuda.

Ning õhtu finaal – restoran- Merkle´s– väljaspoolt kena ajalooline maja, seestpoolt tagasihoidlik, kergelt “trendy”,  kuid menüü pani südame kohe kiiremini tuksuma.

Viimasel ajal on moodi läinud lühikesed menüüd- max 6 rooga ja aitab küll. Selles restoranis kokk endale armu ei andnud- oli olemas hooaja püsimenüü, restorani klassikute menüü. lisaks  kohalike (Badeni) traditsiooniliste toitude menüü ning veel eraldi  sparglimenüü. Valikut oli teha tõeliselt raske, nii et Uwe palus, et las kokk otsustab tema eest, mis tema 4 käiku oleks. Mina siiski kombineerisin ise nelja kaardi pealt oma 4 käiku  kokku: kaheksajala, vasika südame ja keele, Badische Hechtklößcheni (kalaknödel) ja maasika-ürdi desserdi. Uwe sai mürklid hernekreemis, küüliku artišoki ja marineeritud tomatitega ja miskit veel.
Igatahes, piirkond on muljetavaldab ja tasub reisiplaani lülitada neil, kes näiteks Alsace´i  külastust plaanivad.

mosaik3

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s