3 tärni naturaalse toidu söögikoht

Ei ole siin maamuna peal palju toidukohti, mis tõeliselt võimsa elamuse annavad. Ja mitte sellepärast, et kokk hiilgab hüperkreatiivsusega ja vahtu ja lilli taldriku asemel kiviplaadile laob, vaid just sellepärast, et tehakse ehtsat toitu ehtsast toorainest ja vahelduseks serveeritakse teda ka kenal taldrikul.

La Ferme de la Ruchotte on üks sellistest- pereettevõte, kus põhitegevus on vanade Prantsuse kodulinnu tõugude taastamine, taas au sisse tõstmine ja kasvatamine. Lisaks ka juurviljaaed. Kogu farm kannab “agriculture biologique” ametlikku sertifikaati.

Farmi peremees monsieur Frédéric  Menager (Fred), on oma erialalt kokk ja seetõttu avasid nad paar aastat tagasi oma farmis kodurestorani. See töötas esialgu vaid pühapäeva lõunati , sellest aastast on lisandunud laupäeva lõunad. Restoanis on 24 kohta ja kohad tuleb eelnevalt reserveerida ja  menüü ette ära maksta- 45 eurot inimene. Pakutakse 3 käigulist lõunat, lisaks veel kohalike juustude taldrik. Menüü on kõigile üks ja koosneb enamasti farmi toorainest. Lisaks kasutatakse kohaliku jõe kala. metsaseeni ja juba mainitud juustud on piirkonnast, talu ise juustu ei tooda.

Fredi eriline kirg kuulub just kanadele, nende erinevatele tõugudele ja nende küpsetamisele.  Teda kutsutaksegi ” Papa Poule”-ks ehk eestikeeli võiks see kõlada kanaisa 🙂

Farm asub Burgundia pealinnast Beaune´ist umbes 20 km, linnakeses nimega Bligny-Sur-Ouche. Täpsemalt küll viimasest linnast 5 km mööda metsateed ” to the middle of nowhere”. Sildid õnneks aitavad.

Käisime seal 6-kesi, väidetavalt olime me esimesed eestlased ja näitasime üles head söögiisu ja äratasime peremehes imetluse, sest malmpotti, milles meile pearoa kana serveeriti, pärast meid pesta vaja ei olnud- olime selle saiatükkidega puhtaks poleerinud.

Mõned plõksud talust

Menüü, mida meile tol päeval pakuti.

Eelroog: ürdi velouté ahvena filee ja sibulavartega

Pearoaks pakuti küpsetatud kana värskete rediste ja kevadsibulatega. Kartulipüree. Kanaks oli  väga vana Prantsuse kanatõug nimega Coucou de Rennes. Kartulipüree oli mõnusalt võine. Sõime ja ümisesime ja imestasime kui hästi tegelikult kana maitseb, kui tegemist on päris kanaga. Ja kui tume oli selle kana kintsude liha!

Veiniks soovitas perenaine meile väga huvitavat kohalikku punast, loomulikult Pinot Noir, bioloogiline vein, aga huvitavaks tegi veini see, et teda oli hoitud keraamilises tünnis nagu seda veiniga tehtidigi eriti vanal ajal.(elevé en jarre) Tõesti oli hää.

Pearoale järgnes juustuvalik ja desserdiks pakuti jasmiinitee kreemi Mâconi vahvlitega

Eelmisel päeval olime külastanud Beaunis Michelini 1 tärni restorani, millest ma eraldi kirjutan. Kuigi ei saa võrreldamatuid asju võrrelda, siis see farmirestoran jättis meile palju sügavama emotsiooni ja juba mõtlen, et sügisel tuleb üritust korrata.

Farmi koduleht siin. Proua suhtleb ka inglise keeles, härra kokk inglise keelega ei ole kodus.

Mõned pildid meie pikast lauast, meie lauakaaslasteks olid vanaema ja vanaisa oma kolme lapselapsega, kes kõik sõid ja kiitsid.  Prantsuse laste nii viisakas käitumine, oli meil ka lauateemaks. Ei mingeid i-pade ega muidu vingumist. Kui kokk välja tuli, siis lapsed tänasid kenasti- pisar tahtis silma tulla.

Lõpetuseks tegime ühe “trou” ka: