Kuna viimasel ajal on siin blogis liiklust rohkem olnud ja on väga asjalikke kommentaare jäätud, tooksin eraldi väja selle kommentaari:

Kuna põldude, eriti rapsipõldude pritsimise kohta liigub tihti erinevaid lugusid, võtan siin natuke sõna, loodetavasti on selgitus harivaks infoks. 8 korda taimekaitsevahendeid ühele põllule ei pritsi Eestis mitte keegi! Osa pritsimisi on mikroelementidega leheväetis, lisaks pritsitakse näiteks aminohappeid ja biostimulaatoreid, mis sisaldavad looduslikku päritolu koostisosi. Eesti põllumehed on selles osas üldse üsna tublid, et püüavad hoida tervena ka näiteks mulla mikrofloorat. Lisaks laotatakse läga. Teiseks sätestavad seadused täpselt, millised peavad olema puhvertsoonid põldude ääres või kaugus veekogudest, üle 4 m/s tuulekiiruse juures taimekaitsevahendeid pritsida ei tohi, tööde kohta tuleb pidada põlluraamatut, põldudel käivad kontrollid jne. Paljudel taimekaitsevahenditel on selged piirangud, millal on õige kasutamise aeg ning kui pikk peab olema ooteaeg ehk aeg, mille jooksul peale tõrje tegemist ei tohi saaki koristada, et see ei sisaldaks taimekaitsevahendite jääke. Tõsi, suur osa vastutusest langeb pritsijale, kuid kõik eeldused selleks, et toimetataks mõistliklt, on loodud. Toota ainult mahedalt on muidugi ilus unistus, kuid kui saada saaki 7 tonni asemel 1,5 tonni, on vahe meeletu ja maailmas jääks suur osa inimesi lihtsalt nälga, kahjuks. Väetistest rääkides – kui taimed vaevlevad toitainete vaeguse käes, siis ei ole ka saak tarbijale täisväärtuslik. Millest see taim kasulikke vitamiine, mineraale jne moodustab? Kui keegi viitsiks vaevaks võtta uurida suurte väetisetootjate jõupingutusi ökoloogilise jalajälje vähendamiseks, oleks seegi väga hariv ja te saaks teada, et väetiste tootmine on terve teadus – alates taimedele vajalike toiteainete kokkupanemisest lõpetades formulatsiooniga, mis takistab väetise leostumist mullas. Tihti räägitakse, et väetamine reostab Läänemerd, kuid paljud ei tea, et suur osa Läänemere reostusest pärineb tegelikult Venemaalt (hinnanguliselt 70%), sest sealtpoolt lastakse reovett otse merre. Kel veelgi sügavam huvi, võib uurida, milline on toitainete sisaldus Eesti muldades ja ta saab teada, et tegelikult peaksime me väetisi rohkem kasutama. Muideks, Eestis võetakse ka väga usinasti mullaproove, et hoida silm peal meie muldade seisundil.

Et inimesed tunnevad huvi, mis nende ümber, kasvõi põldudel toimub, on kiiduväärt. Soovitan teha lisaks põhjalikumat uurimistööd, mida ja miks tehakse, põllumajandusvõõrale inimesele on nii mõnigi asi avastamist väärt. Ma isiklikult leian, et kõik peab olema tasakaalus – oma koht peab olema nii loodusel kui inimesel, taimekaitsevahendeid ja väetisi tuleb kasutada mõistlikult (päriselt me sellest ei pääse, sest meid on siin maakeral lihtsalt liiga palju). Kui kedagi lohutab, siis Hispaanias on taimekaitsevahendite kasutamine meiega võrreldes tunduvalt suurem, nii et soovitan siiski tarbida kodumaist!

Ütleksin juurde, et minu soov ei ole kedagi hirmutada, kuid siiski mõtlema panna, mida tarbime. Suurtööstuslik tootmine ja toiduaineteküllus poodides , on meie tarbimisharjumisi muutnud ja paljud nendest ei ole mõistlikud. Kindlasti aitaks seegi kui me tarbiksime toitu aastaajale vastavalt.  Miks meile on vaja talvel toitelahuses kasvanud tomatit või maasikat??? Me isegi ei saa temast maitseelamust.

Ma ei oska tõesti kaasa rääkida teemal kui palju väetada taimi on mõistlik ja kui palju taimekaitsemürke tarvitada on OK..

Selge see, et kõik, kes põllumajandusega raha teenivad, ei saa lubada sellist nalja nagu mina oma aias teen, et istutan ürditaimi  ja lavendlit taimede vahele ja korjan ükshaaval nälkjaid kokku.

Eks inimeste umbusk ja usaldamatus suurtootmise vastu tuleb sellest, et reeglite vastu on patustatud ja on ju selge, et kapitalisti huvitab rohkem kasum ja alles seejärel looduskaitse ja inimeste tervis.

Eriti aga paneb mind hämmastama see, et kui keskonna kaitsjad ja muud asjapulgad on aastaid  tähelepanu pööranud Hispaania põllumajanduse kitsaskohtadele, siis miks suured kaubandusketid ei boikoteeri neid tooteid? Näiteid ju sellest on, kus  suured kaubandusketid  nagu Carrefour ja  Auchan, ei võtnud müüki tnäiteks tuunikala, Miks Eesti kaubanduskettidesse on Eesti väiketootjal oma kaubaga raske sisse saada, aga samas müüakse Hispaania kaupa?

Kui EU-s on väljatöötatud  tervisekaitsenõuded ja normid, siis kuidas ikkagi on piirkondi, kus üksi nõue ei kehti alates töötajate töötingimustest, lõpetades tootega ja toodet on ikkagi võimalik müüa?

Veel mitte eriti ammu oli aeg, kus  tervisekaitseamet  käis restoranides ja tegi ettekirjutusi naeruväärsete asjade kohta ja samas, kas sellise ameti kohustus ei oleks just nimelt teha uuringuid ja avaldada infot toiduainete kohta, mida poed müüvad?

Ma näiteks olen täitsa veendunud, et pooled inimesed Eestis ei ole sellele mõelnud ja ei tea, et tänapäeva tomatid-kurgid-maasikad kasvavad hüdropooniliselt.

Loomakasvatus on veel eraldi teema.

Aga igatahes aitäh inimesele, kes selle põhjaliku kommentaari kirjutas. Võtame selle kokku nii, et eelistatagu eestimaist ja loodame, et Eestis  kontroll on tõhus ja toimiv. Lõpuks otsustavad kõike siiski kaubandusketid- nemad dikteerivad kaubavalikut! Kui tarbija saab teadlikumaks, küll siis kaubanduskett peab oma valikuid muutma.