Olen suur Pinot Noir’ sõber ja Burgundia veinide austaja, samuti olen alati võlutud olnud klassikalistest Burgundia retseptidest: teod Burgundia moodi, Boeuf Bourguignon (veiseliha punases veinis), Les œufs en meurette(munad punase veini kastmes), Jambon persillé, Coq au vin (kana või kukk punases veinis)…trühvlid, Kir jne. jne.  Seda naljakam on, et ma polnud varem Beaune´is, mis on Burgundia veinipealinn, käinud. Seejuures asub Beaune minu kodust Weingartenist vaid 400 km kaugusel- selline Tallinnast Leedu piirini ots.

Septembri algus on Burgundias  turismi  tipphooaeg s.t. restoranid ja hotellid on turiste paksult täis. Tark reserveeriks nii hotelli kui restorani eelnevalt. Meil hotell oli reserveeritud, aga restoran ei olnud ja ma kindlasti ei soovinud süüa mõnes keskväljaku “grandcafe-tüüpi” kohas.

Portugalist tagasiteel tunnetab eriti  teravalt Prantsusmaa hindade täielikku “ebademokraatlikust” nagu me oma sõpruskonnas armastame väljendada.  Esimene muie tuli suule kui kiirtee bensujaamas kuskil Bordeauxi lähedal- 1 tassi piimakohvi eest küsiti 6 euri. Võrdluseks: meie taditsiooniline hommikusöök Aveiros kohvikus Ria Pao, mis koosnes  2* 2 tassi piimakohvist, 2st pasteis de natast ja 2 st tuunikala empanadast (pirukast), maksis 6.80. Seega seda enam ei tahtnud raha välja anda lihtsalt niisama, vaid asja eest 🙂

Mul ei olnud aega teha eeluurimistööd restoranide kohta ja seega usaldasin Gilles Pudlowski blogi ja arvasin, et mulle meeldiks restoran Ma Cuisine–  meeldiv väike restoran, hea köögi ja suurepärase veinikaardiga ja kus ka sisekujunduse iga detail rõhutab veini. Tundus “tigulik”.  Muidugi ei olnud sinna kohti, aga riskisime ja läksime kohale. Mingi nipiga ma peremehele hinge läksin-  tegin maailma kõige kurvema näo selle peale kui öeldi, et laupäeva õhtu ja ilma reserveeringuta on võimatu,  ning meid kutsuti kella 21.30ks tagasi  ja peremees lubas, et ta tekitab meile laua… 21.30 pole Portugalist tulnule probleem, seal enne 22.0o sööma jõudmine oli pigem haruldus ja kell ka seal veel 1 tund taga…

See restoran oli just see, mida Prantsusmaal restoranist ootad- väike bistroo, paksult rahvast täis ja hea kohaliku köögiga. Kui pererahva perekonnanimi lisaks on Escoffier, siis tundub bingo  🙂  Internetis tagantjärgi olen lugenud muidugi ameeriklaste vingumist kui pettunud nad on, et täiesti tavaline koht, kus osad külastajad olid olnud põlvpükstes ja ülikonnaga oli imelik olla.  Jah- see ei ole posh restoran.  Burgundias on luksuslikke mõisarestorane külluses, ei oskagi öelda miks ameeriklased lugedes Michelini ja ajakirjanduse positiivset hinnangut söögikohale automaatselt sinna juurde lühtrid, punase vaiba ja frakis kelneri juurde mõtlevad. Ja ameeriklasi oli linn täis. Meie kõrvallauaski istus üks paarike ning olime tunnistajaks filmidest nähtud holliwoodlikule stseenile kus naisterahvale on kihlasõrmus peidetud veiniklaasi.  Tundus, et ka selle paari meespool oli restoranivalikuga “petta saanud”- polnud see formaat, mis ta oli oodanud abieluettepaneku tegemiseks.

Ma usun, et oma eellooga andsin ma juba mõista kui väga mulle see koht meeldis!  Veinikaart oli paks. väidetavalt sisaldab üle 900 veini.  Meie valisime endale välja Domaine Albert Morot Beaune Les Cent-Vignes 1 er Cru 2003. Oli juba pisut vanust ja hinnaklass oli ütleme 100 euro kanti pudel.  Mina sõin eelroaks loomulikult Burgundia tigusid ja Uwe Jambon persillé-t . Pearoaks valisin mina vasika harknäärme ja Uwe jäi klassika peale: sõi Boeuf Bourguignon´i.  Kohustuslik Burgundia veiniga on juustukäik ja loomulikult Époisses de Bourgogne juust. Desserti ei suutnud enam süüa- Burgundia  rammus talupoja köök on pärast paar nädalat mereandide ja kalaga harjunud kõhule paras katsumus.

Aadress: