Mulle meeldib to-do listide tegemine, siis saab asjad liikuma- muidu muudkui veeretan peas mõtet, et peaks mingi koha üle vaatama, aga ikka lööd kuhugi umbmäärasesse tulevikku teostamise.  Nüüd aga, kus ma reedel kenasti kirja panin, et 2 asja kindlasti vaja sel suvel veel ära teha, on 1 juba tehtud ja teisele reserveering järgmise pühapäeva lõunaks. Ei, me ei hakka spetsiaalselt Auvillari sõitma, kuigi võiks ka spetsiaalselt sõita, on ju viimane pärjatud Prantsusmaa ilusaima küla nimega,  planeerime oma teekonna Portugali läbi Auvillari, et  süüa kohas, kus on kontseptsioon õigesti kokkupandud ja kus mulle garanteeritakse koha peal tehtud toit kohalikust toorainest.

Eile külastasime Hesseinis, Wiesbadeni külje all olevat mahetoidu oaasi- Domäne Mechtildshausenit. Kohale panin silma peale Slow Foodi Saksamaa 2014 teatmikus:

See hiigelkompleks- 185 ha haritavat maad, on tegelikult sotsiaalne projekt.  Hooned sellel on mitusada aastat vanad, põllusaadusi kasvatati nendel põldudel juba Karolingide perioodil. Täna kuulub kinnistu Wiesbadeni linnavalitsusele, kes on sellest teinud töötoad ja seminarid erivajadustega noortele ja pikaajaliste töötute rehabiliteerimise tööturule.

Seda infot on enne minekut hea teada, sest siis võtad asju hoopis teise pilguga. Meie alustasime Weinstubes pisikese lõunaga ja jõudsin selle käigus oma kaaslasele mitu korda  öelda, et teenindajad on vist Eestist toodud-toob supi lauda, unustab lusika tuua. Läheb lusikale järgi, unustab ära, et veini võiks samal ajal tuua jne…Teades nüüd, et nad ongi kergemat ja raskemat sorti vaimse puudega, ei oleks ma lasknud ennast üldse häirida ja oleks tüdrukuid hoopis julgustanud.

Lisaks loomafarmidele, on kompleksis veel leivatehas, pagari töökoda, juustukoda, lihakarn. Kõiki tooteid saab osta nende poes ja loomulikult on kõigil toodetel küljes mahe märk. Peab ütlema, et on ikka julge tunne osta, nähes kõike neid vahukooreseid ja kreemiseid  tordilõike, mille järgi vahel ju väga isutab, aga ei julge tavalisest kondiitriärist osta, kuna võid olla kindel, et ostad endale keemiakoogi, mitte kreemikoogi.

 Suur mahemarket on lihtsalt üks suur mahetoodete pood, kus müüakse igasugu mahekraami: orgaanilisest toidust ja veinist mahekosmeetika ja jalanõudeni- kuigi nad nimetavad seda Domäne´i turuks, siis seal ei müüda ainult enda toodangut.

Toidukohti on 3: kohvik, juba nimetatud weinstube ja restoran.

Weinstube toitude häda oli muidugi see, et toidud on mõttetult suured.  Kui tahaks süüa nii eelrooga kui praadi, siis lihtsalt  ükski inimene ei suuda sellist kuhja endale sisse ajada. Aga ma tahtsin väga proovida nende majasülti remulaadiga, mis oli neil kirjas eelroogade all- lauda saabus see sült saatjaks peale remulaadi hiigelportsjon praekartuleid  ja pesukausitäis  salatit. Kõik oli lhea, aga mu pearoaks tellitud tursk jäigi minust söömata- ma ei suutnud.

Weinstube toitudele peab kahjuks ette heitma veel  seda, et vaatamata sellele, et toorainet kasutatakse mahedat, siis toiduvalmistamise stiil on ikkagi saksalikult rasvane- no ei ole vaja ravioolisid sulavõiga üleujutada ja salatit magusat sorti jogurtikastmega üle kallata.

Restoranis me seekord ei käinud,  aga kindlasti tahan ka selle ära proovida.

Vaatamata mu pisikesele virinale toidu üle, oli  emotsioon ülivõimas. Suurepärane koht perega üks pärastõuna veeta, lihtsalt jalutada, vaadata sisse hobutallidesse, (mahe)shopata,.

Isegi prints Charles on seda põllumajanduspoliitika imet oma silmaga vaatamas käinud ja einestanud sealses restoranis.

Soovitan külastada, kui Frankfurti lennujaamas 2 lennu vahele tühimik tekib. Lennujaamast on sinna 27 kilomeetrit. Ühistranspordiga saab ka, veidi keerulisemalt: kõigepealt tuleks võtta rong ja sõita Wiesbadenisse ja sealt viib buss nr. 28 otse Domäne väravasse.

Iganädalaseks shoppama sõitmiseks jääb ta minule ka pisut kaugele,140 km umbes, olen Wiesbadeni ja Frankfurti elanike peale kade, et neil niisugune super koht olemas.

Mõned pildid eilsest. Ilmaga meil väga ei vedanud, hoovihmad kimbutavad praegu.