Prantsusmaa peetakse kulinaariamaaks “par excellence” ehk maakeeli parimaks. Prantsususe peakokkasid on hea mitusada aastat kogu maailm jumaldanud ja Prantsusmaa pagariärid on turistide meelispaigad.

Poubelle cuisine/ Newsweek´i  ajakirjanik Nicholas Farrel  tutvus Prantsusmaa tavarestoranidega ja leiadis, et need on maailma kehvimad.

Teen artiklist väikse kokkuvõtte, sest mulle tundus, nagu oleks ma ise selle artikli kirjutanud- täiesti minu mõtted, millest olen siin blogis ka ise varem kirjutanud.

************

Prantsuse restoranid peaksid kuulu järgi olema parimad maailmas. Nicholas Farell külastas kahe nädala jooksul nn.tavarestorane  ja mitte üks kord ei saanud ta midagi, millega ta oleks enam-vähem rahule jäänud või toitu, mille ta oleks lõpuni ära söönud.  “Mul-on-teist-absoluutselt-kama” käitumine töötajate poolt, kes kindlasti leiavad võimaluse kliendile ka halvasti öelda ja häbiväärsed arved- kõige tagasihoidlikuma tasemega 3 käiguline õhtusöök kõige odavama poole pudeli punase veiniga maksab 50 euro kanti. Ja see ei olnud midagi personaalset, et ajakirjanik  ise loll ja ei osanud toitu valida- ümberringi kõik sõid sama jama. Kui ajakirjanik lõi google´isse sisse  küsimuse: Why is French restaurant food so bad?, tuli sellele 267 miljonit vastet 🙂 Ehk inimesed massiliselt on ebarahul ja kaeblevad.

Asi oli ajakirjaniku viimasel Prantsuse reisil ikka nii halb, et ta hakkas ühes restos mängima mõttega, et mis vahet on näiteks tükikesel vasika terriinil (terrine de veau) hinnaga  12.50 restorani taldrikul ja võetud supermarketi purgist ja purgikesel tavalisel koeratoidul? Või kahel õhukesel tükil Foie Gras´l 14.50 ja pisikesel purgil luksus koeratoidul?
Toidust kirjutav  ajakirjanik Anissa Helou pajatab, kuidas ta 70-tel elas Pariisis ja kuidas ta võis sisse astuda ükskõik mis restorani ja saada tõelise naudingu. Kõik restoranid serveerisid fantastilist toitu. Enam ei julge ta minna ühtegi söögiasutusse, mille “looga” ta pole enne tutvunud, sest nii halba toitu, kui oskab serveerida mõni Pariisi restoran, ei saa kuskil mujal maailmas.

Nicolas Farell kirjutab, et ta armastab Prantususmaad ja käib seal tihti,  nii nagu talle jääb alatiseks meelde  fantastiline  9-käiguline  õhtusöök aastal 1969 Hotel Grande Bretagne´s, ajakirjanik oli tollal 11 aastane.  Kahjuks 1980 aastatel hakkas restorani kultuur  vaikselt alla käima. Viimased 2 nädalat Ferjus´is (Cannes´i ja St. Tropezi vahel asuv linn) oli aga nutmaajavalt masendav: ühine nimetaja oli- igav ja nii nõrk, et sõnavaras puuduvad sellise toidu kirjeldamiseks omadussõnad.. Lisaks  toidu kvaliteedile, peab klient  olema kindel, et jõuab restorani enne kella 21.00-i. Niipea kui Prantsusmaal restoran õhtuseks vahetuseks lahti tehakse, on selle  tööjõud “me hakkame kohe oma restorani sulgema” moega. Kell 21.00 aga hakatakse kloppima laudlinu ja toolid pannakse laudadele, et kliendil oleks ääretult ebameeldiv. Pole Euroopas enam maad, kus restoranid kell 9 õhtul suletaks.

Muidugi,  võimalik on ikka veel ka suurepärast toitu Prantsusmaal saada,  Michelini tärni restorane on Prantsusmaal ikka veel rohkem mistahes muul maal, kuid ka see on muutumas.  Kõik Euroopa maad on teinud viimastel aastatel tohutu suure hüppe kvaliteedi osas. Prantsusmaa enamus restorane aga  pakub supermarketi toitu, tihti on see lahtiselt külmkapis seisnud ja on veel eriti kehv. Kas on suurt vahet nädal aega külmkapis seisnud vasika terriinil, mille eest küsitakse 12 eurot, et keegi on tükikese taldrikule pannud ja värskel koerakonservil? Viimane võib isegi maitsvam olla 🙂 (Oma poolt ütlen märkuseks, et Prantsusmaa tegi uue seaduse: alates sellest aastast peavad kõik restoranid menüüs ära märkima toidud, mis on maja poolt valmistatud ehk kui märgistust pole, siis ei tehta selles majas midagi ise)

Toidukirjutaja Sudi Pigott kirjutab, et Prantsusmaal on mõned väga head väiksed bistrood, mida pead teadma ja kuhu tuleb reserveerida kohad mitu nädalat enne  ja on suurepärased Michelini restoranid, aga täiesti masendav on olukord tava ehk ” iga-päeva-restodega”. Täiesti loogika vastane on nn. päevapakkumise fix-menüüd, kus terve mõistus ütleb et see peaks olema kõige värskem, kõige  parema kvaliteediga, selleks päevaks spetsiaalselt tehtud toit.. Tegelikuses lastakse juba 20 aastat ilma igasuguse fantaasiata ikka ühte ja sama menüüd: liiga kauaks ahju jäätud kasvanduse kümutatud huntahven või üleküpsetatud kana vettind-nätskete juurviljadega.

Mõeldes Peter Mayle´i 1989 aastal avaldatud  rahvusvahelise bestselleri “Aasta Provence´is” peale, kus autor kirjeldab kuidas ta kolis Inglismaalt  Provence´i  idüllisse külasse, kus kõik- inimesed, toit, loodus on nii õige ja harmooniline ja alustab peatükki-  aasta Provence´is algab lõunaga… Käies nüüd Provence´is ringi, tekib kahtlus, et Mayle ei kirjuta päris elust, vaid see on ulmeromaan väljamõeldud “wonderlandist”.

Helena Frith Powell, kes on raamatu “Two Lipsticks and a Lover” autor ja kellel on maja Languedoci´s Montpellieri lähedal, ütleb:  “Me ei käi Prantsusmaal olles väljas söömas” Mis point on  süüa läbivettinud lehtsalatit, millele on peale pandud  tükk sulatatud kitsejuustu ja mis maksab 10 eurot? Prantsusmaa on nagu Inglismaa 1970-tel aastatel  😦

Kus ja millal on siis viga sisse lastud?  Anissa Helou ütleb, et need põhjused on: künism, laiskus ja Prantsusmaa ametlik  35 tunnine töönädal.

Anissa Helou ja Pille Petersoo Anna Tasca Lanza kokakooli 25. sünnipäeva pidustusel/ pilt  Pille erakogust *