Kui ma oleksin sattunud nädal tagasi esimest korda elus Pariisi, siis oleksin vajanud vast ka psühholoogilist abitelefoni, mis  Pariiisis loodud Jaapani turistidele(Jaapani saatkonna poolt) Samuti pidid jaapanlased tihti vajama pikaajalist psühholoogilist ravi pärast Pariisi reisi, sest ei suuda šokist välja tulla.  Nimelt kui sa oled loetud info põhjal endale loonud kujutluse ühest kohast kui maailma romantilisemast linnast, imearmsate kohvikute ja maailma parima kulinaariaga, kus  maailma kunstivaramu, moe butiigid ja kaunid ajaloolised ehitised ning tegelikult satud silmitsi meeletu rahvamassi, kõrge hinna eest väga keskpärase või alla selle pakutava toiduga,  arrogantsete ja ülbete teenindajatega, kesiste hotellidega ja meeletu massi 3st riikidest pärit kodanikega, kes müüvad Eiffeli tornikesi või muud jura, Rumeenia mustlastega, kes kääksutavad metroodes viiulit võ akordionit, lisaks igal nurgal kerjajad ja muidu “kormoranid”- täitsa põhjus endast välja minna. Pariisi kui maailmalinnaga on üldse lood kehvakesed. Kui hakkas langema Prantsuse majandus, hakkas ka Pariis allamäge liikuma.  Pariisist kui juhtivast finatslinnast ei saa rääkida enam ammu.  London on Euroopa finantspealinn,  aga Pariis  lohiseb kuskil  üheteiskümndal kohal (ei kuulu isegi esikümnesse!) Genfi ja Zürichi järel. Umbes sama nukker pilt valitseb ka kulinaaria vallas. Ei saa väita , et maailma parimad restoranid asuvad  Pariiisis.  Need asuvad hoopis  Kataloonias, Baskimaal,  Skandinaaviamaades  ning Londonis. Teenindus restoranides võib olla väga jõhker, kui klient üldse prantsuse keelt ei tönka. Isiklik tähelepanek on, et  eriti teise põlve immigrandid, kes oma hariduse juba Prantsusmaalt saanud, on eriti viletsad teenindajad.  Ainuke asi, mille nad põlistelt pariislastelt on üle võtnud, on arrogantsus. Kuid neil kodanikel puudub see seletamatu šarm ja elegants, mis iseloomustab põlist pariislast. Ma jälgisin kohe pikalt  ühes Trocadéro brasserie´s  Aasia juurtega kodaniku ülbitsemist oma töötajatega ja ilma igasuguse emotsioonita suhtlemist klientidega. Minule teeb selline asi nalja ja mina oma päeva sellest rikkuda ei lase, aga ma usun, et selline teenindus vägagi soolaste hindadega restoranis, võib paljudele negatiivseid emotsioone põhjustada. Rääkimata sellest, et restoran ei olnud puupüsti täis ja “pintsakuga mees” oleks võinud kliendid panna üksteisest veidi kaugemale istuma, kuid see kodanik ei saanud lihtsalt lubada kliendile luksust mitte istuda  kõht vastu lauda surutuna ja seljast teise kliendi tool vajutamas.  Klient ei peagi ennast hästi tundma- istugu kodus ja ärgu reisigu kui ei meeldi!  Kõige jõhkramalt demostreeriti seda suhtumist Moulin Rouge´is. Kuna mu elukaaslane ei olnud varem Moulin Rouge´is käinud, siis ta tahtis väga minna. Muidugi polnud meil varem piletit hangitud, aga saime piletikassast samaks päevaks kella 21.00-le show´le. Pilet maksab 119 eurot inimene ja hind sisaldab ka pool pudelit shampanjat ehk siis 2 piletit 238 eurot ja saab pudel shampanjat.   On olemas ka õhtusöögiga piletid- me oleksime ka need ostnud, kuid neid ei olnud lihtsalt. Kui  astud saali oma 119 eurose piletiga, oled sealsetele kelneritele paugupealt vaene ja jobu turist- sind pannakse kellegagi kokku ühte lauda, jällegi kokkusurutuna vastu laua äärt ja igasugused palun-tänan viisakussõnad kelnerite leksikast puuduvad. Aga- show oli vägev, shampanja heal temperatuuril ja kuna meie ego ei kõiguta ühe Prantsuse pisikese mehe vastik käitumine, pigem võtame seda meelelahutuse osana- siis soovitan Moulin Rouge show´d kõigile, keda samuti sellised kultuuri omapärad ei häiri.

Ei saa Pariisist enam rääkida ka kui kunsti Mekast. Paljud kunstiturud on koondunud hoopis Londonisse, New Yorki, Singapuri ja Hong Kongi. Kõrged maksud tõrjuvad välja ka moe ja disaini ning pigem on põhjust rääkida Milanost kui moe pealinnast tänasel päeval. Moodsa kunsti, – teatri ja -muusika pealinnaks pole samuti enam Pariis, vaid Berliin. Nädalalõpu city breaks´iks eelistavad noored hoopis Barcelonat ja Prahat Pariisi kõrgete hindade ja kehva teeninduse asemel. Pariisi kuulus Champs-Elysées on muutunud räpaste kohvikute ja suveniiripoodide väljaks. (champs tähendab prantsuse keeli välja)

Minu arvates on Pariis ehe näide valest ja nurjunud sisserändepoliitikast- see kõik on hoomamatu ja  juhitamatu suur kaos. Muidugi on Pariisis siiani ka palju head. Muuseumite ja etenduste piletid on suhteliselt soodsad võrreldes paljude pealinnaga. Kui teha kodutööd ja aegsasti reserveerida, leiab siiski suurepäraseid restorane. Pariisi boutique–pâtisserie´de koogid  on midagi sellist, mille pärast võib paljude asjade peale silmad kinni pigistada. Ja muidugi ka välikohvikud, kus sa istud ka talvel õues, jood oma cafe au lait-d, kastad sinna sisse  oma croissanti ja jälgid möödujaid.

Meil õnnestus seekord käia ka restoranis nimega Lazare,  millest pea kõik detsembrikuu Prantsuse toiduajakirjad kirjutasid ja selle chef Éric Frechon valiti 2013 parimaks”tegijaks” Restoran, mis avati alles 2013 septembris, on juba valitud Le Figaro poolt aasta 2013 parimaks  Néo-Brasserie´ks. Lazare ´i kontseptsioon minu jaoks uudne ei ole. Nimelt, et üks tärnikokk teeb lisaks oma 3 tärni restole ühe tavalise söögikoha, kus pakutakse klassikalisi bistroo roogasid. Sama kontseptsioon oli Lyonis Rue le Bec, paraku viimase asukoht ei olnud soodne ja samuti oli antud hoone liiga gigantne ja restoran sulges paari aasta pärast  oma uksed. Lazare´i puhul seda vast karta pole- asukoht on Saint Lazare´i raudteejaamas, kohe Haussmann boulevard´i vahetus läheduses. See restoran väärib kindlasti omaette postitust. Kokkuvõtteks võib Pariisi kohta öelda, et kui tahta leida negatiivseid külgi, siis neid on kuhjaga. Ei tohi endale illusioone luua, siis ei saa ka pettuda. Meie igatahes jäime kehalt ja hingelt terveks, hulluarsti ei vaja pärast reisi  🙂  Järgmisel korral jõulupuhkuste ajal vast  ei läheks-  me ei pääsenud löögile ühelegi kunstimuuseumile,  järjekordade pikkus oli kirjeldamatu. Ma usun, et Orsey järjekord oli vähemalt 5 kilomeetrit. L´ Orangeries oli järjekord veelgi pikem, sest seal oli Frida Kahlo ja Diego Rivera tööde näitus üleval- seda oleksin väga tahtnud näha, aga ju siis mitte nii palju, et sellises sabas seista. Samas, Napoleoni sarkofaagi nägime ära- nii imelik kui see ka on, ma polnudki Invalides enne käinud.  Iseasi kas see nüüd oli asi, mida vaadata…