Kallid suvitajad ja muidu suveüritustel käijad! Restoranid ei pea tundma süütunnet või omama missioonitunnet kui kuskil väikelinnas üritus korraldatakse ja linn turistidest üle ujutatakse. Süütunnet peavad tundma ürituste korraldajad ja Pärnu näidet aluseks võttes, on Pärnu linnal  samuti töö tegemata.  Linnavalitsusel peavad ju ometi andmed olema kui mitu restoranikohta linnas on ja ütleme, et see arv on näiteks 400 ja kui mingi ürituse raames või lihtsalt sooja suveilma tõttu on oodata linna üle 5000 turist-suvitajat, siis on ju ette teada, et tuleb kaos. Selleks peaks linnal olema plaan, kuidas oma linna külastajatele rahuldavat teenust pakkuda. Pole raske panna üles lauad-.pingid- katusealused ranna lähedastele aladele ja kutsuda nädalavahetuseks toitlustajaid mujalt rahvale toitlustust pakkuma. Oleks kindlasti huvilisi, kes tuleks grilliga, kes oma paellapanniga, kes supipajaga. Saksamaal käivad kõiksugu seltsid ja klubid külapäevadel grillimas-praadimas, et oma seltsile raha teenida. Ma usun, et Eestis on samuti seltse, kes kannatavad rahapuuduse all ja võiks väheke loovust rakendada. Muide sellistele seltsidele, kes käivad toitlustust pakkumas, pidid teised tervisekaitse reeglid kehtima ehk bürokraatia ei tule segama.Lisaks on neil luba alkoholi samuti müüa. Kodukohvikuid tuleks rakendada. Nagu Tallinnas tehakse kodukohviku päevi, miks ei võiks Pärnu linn neid korraldada?  Samuti ei tohiks suurürituse korraldamiseks luba välja andagi, kui korraldaja pole oma plaani sisse kirjutanud, kuidas ta garanteerib kohaletulnud inimeste toitlustamise.

Restoranidel ei ole võimaik seaduse järgi võtta üheks kaheks päevaks tööle lihtsalt kedagi, kes tuleks leevendama olukorda ja kuidas see ühe-kahe päeva inimene üldse restoranis abiks saab olla, mida ta teha oskaks???? Kui ma peaksin lisaks rahvamassidele söögitegemisele veel kellegi õpetamisega samal ajal tegema, oleks kaos veelgi suurem.

Tallinnas on teel sadamast linna palju kohti tekkinud, mida mina restoraniks ei nimetaks, aga mis kindlasti laevalt saabunud turisti vajadused ilusasti ära rahuldavad ja nii ei ummista need massid kohalikele armsaid söögikohti.

Muidugi peavad  restoranid oma teenindusega tööd tegema ja püüdma kui linn rahvast täis on, endast anda maksimumi, aga kindlasti ei pea restoran muutma oma väljakujunenud menüüd ja hakkama sööklaks, et masse toita.

Lisan  veel, et ma ei taha antud kirjatükiga öelda, et restoranide teenindusega meil kõik Eestis hästi on, kaugel sellest- restoranid tohiksid välja panna vaid nii palju laudu kui nad suudavad ilma kaoseta ära teenindada ja mitte ühtegi tooli rohkem. Pole ju mõtet ka kliendil kui ta tooli isegi saab, oodata oma praadi 1,5 tundi. Sellist olukorda parandab vaid konkurents! Restorani omanikud peavaksid olema realistid: ei saa õue panna 100 tooli kui köögis nelja auguga pliit, köögis 2 inimest ja ette kandmas 3 ajutist suvetöötajat.

Üks täiesti tasuta nõuanne tuli veel meelde: sõpruslinnad! Miks ei või suve hooajaks kutsuda linnapilti rikastama oma sõpruslinnade toitlustajaid. Pärnul sõpruslinnu kuhjaga, kes appi võiksid tulla.