France 2 telekanalil on  juba mitmendat aastat saade kus inimesed saavad hääleta, mis on nende lemmikküla Prantsusmaal. Selle saate käigus  külad jällegi saavad  ennast tutvustada ja reklaamida ning võitja saab  oma Hotel de Ville´i seinale riputada plaadi ” Le Village préféré des Français”,

Juhtusin lõppsaadet telerist nägema ja tuli mulle see saade meelde koos üleskerkinud teemaga,  et väikelinnad sooviksid küll turistide raha, aga kui linn rahvast täis, jäävad jänni. Ja eks see minu ettetpanek, et kõiksugu ühingud ja seltsid võiksid ju ka toitlustust pakkuda ja endale sellega raha teenida, vist Eestis ei toimi. Miks- sellel on kümneid põhjuseid, alates traditsiooni puudumisest lõpetades huvi puudusega.  Meie linna suvefestivalil ehk siis Saksamaal Weingartenis,  olid väljas oma grillide ja pannidega küll kõiksugu ühinguid: laulukoor, motoklubi, tenniseselts, diabeetikute klubi jne. jne ja kellelgi ei tulnud pähe karta, et sellest toidumürgituse võib saada. Ja seoses Prantsuse küladega, millest ma rääkima hakkasin, tegi kadedaks just see, kuidas külaelanikud kokku hoiavad ja koos lahendusi otsivad , et  ikka “tööd ja leiba” jätkuks kohapeal ja ei peaks suurde linna lahkuma. Telesaates võistlemine parima küla tiitlile on heaks reklaamiks, et rohkem turiste saada. Esikümnesse pääsenute hulgas jäi mulle silma 5-le kohale jäänud küla Conques  (asub Midi-Pyrénées’s)  Sellest maalilisest keskaegsest linnast läheb läbi Santiago de Compostela palverändurite tee ning aastas külastab seda külakest 500 tuhat turisti, seejuures elab Conquesis alaliselt vaid 80 inimest. Need inimesed, kes on jäänud, need ei taha kusagile lahkuda  ning  turist on see, kes toob neile leiva lauale. Usun, et neil ei ole probleemi, et panni pole või ettekandja ón boyfriendi sünnipäeval.

Võitjaks sai  ehk prantslaste lemmiküla 2013 on  Eguisheim, 1600 elanikuga küla Alsaces, mida samuti ründavad turistide massid. Kuna linnake jääb mu kodukohast 170 kilomeetri kaugusele, siis kindlasti lähen tutvuma kui hästi nemad on valmistunud sel aastal seoses selle tiitliga turistide suurenenud hulgaga.

Seda kirjutades. tuli meelde kuidas eelmisel sügisel Roquefortis oli kohalik poepidaja oma poodi üles seadnud lauakese. Eks ikka sellepärast, et külast sõidab läbi palju turiste, aga kui nad saabuvad valel ajal: ekskursioon koos degustatsiooniga on juba peal ja järgmist peab 2 tundi ootama ja restoranidel on ka paus, siis kohalik poodnik pakub lahkelt kohalikku juustu- vorsti-veini, räägib Roqueforti juustu ajaloo ära palju huvitavamalt kui seda juustukeldris tehakse. See on umbes see, mis ma öelda tahtsin- kohalikel inimestel peab olema  tahe ja initsiatiiv, siis toimib asi iseenesest ja loomulikult. Seda tahet lämmatavad aga palju mingid totakad reeglid ja  nende reeglite kontrollijad. Näiteks:kas nimesilt on ikka rinnas ja teenusepakkuja reg, number nähtavas kohas ja menüü  kuupäeva ja allkirjaga kinnitatud ja kui need kuritegelikud puudused avastatakse, tuleb teha ikka täie rangusega trahvi, et inimesed õpiksid 😀