Selle teema juurde juhtis mind tegelikult blogilugeja K., kes oli ühe vana postituse juures avastanud, et ma reklaamin Korsikalt pärit eeslivorsti ja pööras tähelepanu, et sel pole Korsikaga midagi pistmist. Hakkasin siis asja uurima ja sattusin huvitava artikli peale Prantsuse kaubamärkidest, mis mitte midagi tegelikult ei tähenda.

Kuna teema üsna huvitav, panen nad silmaringi laiendamiseks kirja.

•  La charcuterie Corse (Korsika vorstitooted)

Selline nimetus ei ole päritolunimetus (Appellation d’origine contrôlée), nagu ei ole seda ka tihti etikettidel nähtud “produit de l’île de Beauté” (Korsikat kutsuvad prantslased  l’île de Beauté- ilu saar)

Paraku on nende kurikuulsate eeslivorstide liha imporditud Argentiinast ja singid, mida supermarketitest võib leida sildiga  La charcuterie Corse, tooraine pärineb enamasti Hiinast.

• Le jambon d’Aoste (Aosta sink)

Nimetus viitab nagu peaks tegemist olema Itaaliast pärit singiga, kuid paraku sellel prantslaste poolt enim tarbitud singil Aosta linnaga mingit pistmist pole. See toode on valmistatud Prantsusmaal, tooraineks Ameerikast ja Hiinast imporditud liha. Nimi tuleb ühest toiduainetetööstuse kontserni, kes antud sinki toodab, osaniku perekonnanimest.

• A.O.C de Bretagne (päritolunimetus Bretagne)

Selline päritolunimetus paneb ju arvama, et tegemist on puhta Bretage tootega, aga kahjuks see A.O.C nõuab vaid ühe punkti täitmist: toode peab olema pakendatud või töödeldud Bretagnes. See aga tähendab seda, et 82% lihatootedete tooraine tuleb väljaspoolt. Näiteks vorstitoodeteks vajalik sealiha tuleb enamasti Poolast. Bretagne kui ajalooline võitootja, toob tänasel päeval  73%  toorainest sisse väljaspoolt Bretagnet ja enamasti  väljaspoolt Prantsusmaad.

• La moutarde de Dijon (Dijoni sinep)

Et teha Dijoni sinepit, on vaja vett, soola,äädikat ja sinepiseemneid….mis tulevad Kanadast 😦 Põhjus selleks on proosaline. Kuna Euroopa põllumajandustoetused sinepitaimede kasvatamise eest toetusi ei maksa, siis Burgundia põllumehed neid enam ei kasvata. Seega Dijoni sinep pärineb nüüd hoopis Kanadast.

• Le savon de Marseille (Marseille seep)

Marseille seep, lavendel ja pastis on Provence´i sümbolid.

Kahjuks aga keskajal selle seebi tootmisprotsessi leiutajad ei kaitsnud märki ära ja tulemus on see, et suurimad Marseille seebi tootjad on nüüd hiinlased ja türklased.

Taimeõlide asemel kasutatakse nüüd palmiõli ja Marseille´s tehakse vaid seebi lõppetapp: lõhnastatakse ja pakitakse.

• Le melon charentais ( Charentais melon)Selline nimetus viitab prantsuse melonile, mis võib olla kollane või roheline- Cognaci piirkonna uhkus, lisaks konjakile. Sealne savi-lubjakivi pinnas on ideaalne meloni kasvatuseks, kuid erinevalt oma nõbu Cavailloni melonist, (olen Cavailloni melonist kirjutanud siin) Charente´il  puudub AOC. Tulemus: 80% Charentais melonid, mis poeriiulitel, ei ole pärit Cognacist, vaid  päritolumaadeks on Hispaania, Maroko,Hiina ja Senegal …
• 

• Le camembert

Camembert de Normandie, Prantsuse gastronoomia lipulaeb, on üks enim kooperiitud toode supermarketites. Sõna Camembert tohivad kasutada kõik, 1983 aastal patendeeriti ära  AOC “Camembert de Normandie. Kahjuks aga leiutasid tootjad väljapääsu ja hakkasid kasutama nimetust “Camembert fabriqué en Normandie” (Normandias toodetud Camembert) Mis on erinevus? Ei kasutata toorpiima ja tootmine ei allu mingile algupärasele reeglile ja retseptile. Lisaks tuuakse ka piim väljaspoolt regiooni.

• L’huile d’olive (oliiviõli)

Kui näete etiketti Prantsusmaa oliiviõli, siis kahjuks kuulub see kaubamärk ühe enim võltsitud kaubamärkide hulka. Aastal 2006 näiteks tehti suurem testimine oliivõlidele ja vaid 56 % Prantsusmaa oliiviõlidest vastasid nõuetele. Esines selliseid tooteid, kus nimetus oli oliiviõli, kui sisaldas 50 % päevaöilleõli!

Provence´is on vaid 7 päritolukaitsega oliiviõli. Tootjad püüavad ostjaid eksitada maalides etkettidele Provence´i maastikke või nimetades oma õli päritoluks “Provence Côte d’Azur”- sellist appelatsiooni ei ole olemas. Kuid lisaks on levinumaid pettusi asendada oliiviõli oliivijääkõliga 😦