Suvisest teenindusest Eestis

Lugesin Päevalehest Ingrid Veidenbergi nn. “kriitikat”  teenindusest, täpsemalt selle puudumisest suvisel ajal väljaspool Tallinna. Ma oleksin muidu igati nõus, kuid kuna eelmisel aastal sain kaasa lüüa Haapsalu projektis, siis olen olukorraga tuttav ja saan teadjana öelda, et proua Veidenbergi kindlasti heast südamest tulevad soovitused a la kas ei saa siis rohkem kokkasid palgata ja panne juurde osta, võib lihtsalt kimpu siduda ja alla jõge lasta. Ei teagi kohe, miks restorani omanikud enne proualt nõu ei ole küsinud, kuidas restorani pidada. Mind on kõvasti häirima hakanud  kodanikud, kes kodus on muna praadinud ja arvavad,  et oskavad nõu anda kuidas restorani teha. Kui koguni kook on valmis tehtud ja pilt  sellest Facebooki pandud, siis võib juba kindlapeale restoranikriitik olla. Veel parem aga, kui oled Tallinnast, siis nagunii tead paremini kui mingid “maakad”, kuidas asju teha tuleb.  Kui juhtub veel nii, et oled Tallinnast ja kodus süüa oled teinud ja välismaal ka korra kohvikus käinud, siis võid raudselt raamatu välja anda kuidas asjad käivad(ja miks ka mitte- honorarid on Eestis ju muinasjutulised)  Eelmisel aastal andis ka üks ärimees-nõuandja mulle nõu, millist restorani ma teha võiksin ja mis  talle meeldiks- nimelt selline nagu ta Kreekas oli näinud. Palju õnne! Mitte, et see Kreeka restoran, millest räägiti, tore ei võiks olla, aga mina ei saa teha asju, millest keegi teine unistab. Sest samas oli ka nõuandja, kes arvas, et me võiks lõhe-kooresuppi teha, sest see on nii hea!  Muidugi tuleb kliendi soovitusi kuulata, aga endal peab ikka idee olema, mida teha. Klient sooviks ikka kõrgtasemel restorani söökla hindadega. Ja nn. ärimehed leiaksid, et kõige rentaablim oleks teha sööklat Michelini restorani hindadega 😀

Kallid suvitajad ja muidu suveüritustel käijad! Restoranid ei pea tundma süütunnet või omama missioonitunnet kui kuskil väikelinnas üritus korraldatakse ja linn turistidest üle ujutatakse. Süütunnet peavad tundma ürituste korraldajad ja Pärnu näidet aluseks võttes, on Pärnu linnal  samuti töö tegemata.  Linnavalitsusel peavad ju ometi andmed olema kui mitu restoranikohta linnas on ja ütleme, et see arv on näiteks 400 ja kui mingi ürituse raames või lihtsalt sooja suveilma tõttu on oodata linna üle 5000 turist-suvitajat, siis on ju ette teada, et tuleb kaos. Selleks peaks linnal olema plaan, kuidas oma linna külastajatele rahuldavat teenust pakkuda. Pole raske panna üles lauad-.pingid- katusealused ranna lähedastele aladele ja kutsuda nädalavahetuseks toitlustajaid mujalt rahvale toitlustust pakkuma. Oleks kindlasti huvilisi, kes tuleks grilliga, kes oma paellapanniga, kes supipajaga. Saksamaal käivad kõiksugu seltsid ja klubid külapäevadel grillimas-praadimas, et oma seltsile raha teenida. Ma usun, et Eestis on samuti seltse, kes kannatavad rahapuuduse all ja võiks väheke loovust rakendada. Muide sellistele seltsidele, kes käivad toitlustust pakkumas, pidid teised tervisekaitse reeglid kehtima ehk bürokraatia ei tule segama.Lisaks on neil luba alkoholi samuti müüa. Kodukohvikuid tuleks rakendada. Nagu Tallinnas tehakse kodukohviku päevi, miks ei võiks Pärnu linn neid korraldada?  Samuti ei tohiks suurürituse korraldamiseks luba välja andagi, kui korraldaja pole oma plaani sisse kirjutanud, kuidas ta garanteerib kohaletulnud inimeste toitlustamise.

Restoranidel ei ole võimaik seaduse järgi võtta üheks kaheks päevaks tööle lihtsalt kedagi, kes tuleks leevendama olukorda ja kuidas see ühe-kahe päeva inimene üldse restoranis abiks saab olla, mida ta teha oskaks???? Kui ma peaksin lisaks rahvamassidele söögitegemisele veel kellegi õpetamisega samal ajal tegema, oleks kaos veelgi suurem.

Tallinnas on teel sadamast linna palju kohti tekkinud, mida mina restoraniks ei nimetaks, aga mis kindlasti laevalt saabunud turisti vajadused ilusasti ära rahuldavad ja nii ei ummista need massid kohalikele armsaid söögikohti.

Muidugi peavad  restoranid oma teenindusega tööd tegema ja püüdma kui linn rahvast täis on, endast anda maksimumi, aga kindlasti ei pea restoran muutma oma väljakujunenud menüüd ja hakkama sööklaks, et masse toita.

Lisan  veel, et ma ei taha antud kirjatükiga öelda, et restoranide teenindusega meil kõik Eestis hästi on, kaugel sellest- restoranid tohiksid välja panna vaid nii palju laudu kui nad suudavad ilma kaoseta ära teenindada ja mitte ühtegi tooli rohkem. Pole ju mõtet ka kliendil kui ta tooli isegi saab, oodata oma praadi 1,5 tundi. Sellist olukorda parandab vaid konkurents! Restorani omanikud peavaksid olema realistid: ei saa õue panna 100 tooli kui köögis nelja auguga pliit, köögis 2 inimest ja ette kandmas 3 ajutist suvetöötajat.

Üks täiesti tasuta nõuanne tuli veel meelde: sõpruslinnad! Miks ei või suve hooajaks kutsuda linnapilti rikastama oma sõpruslinnade toitlustajaid. Pärnul sõpruslinnu kuhjaga, kes appi võiksid tulla.

Advertisements

12 responses to “Suvisest teenindusest Eestis

  1. Tere Kristel.
    Juhtusin ka lugema pr. Kõiketeadja kirjutist ja omalgi läks sulg teravaks ning keel kolmeharuliseks. Egas kokal seepärast rohkem käsi ei kasva,et neid 6 panni hallata ja proua ilmselt arvab,et köögid on vähemalt sama suured kui söögiruumid,et sinna lisatööjõudu mahub. Lisaks veel, et kui hommikul õue vaadates päike paistab,siis on samal ajal söögikohtade uste taha rivistunud ka kamp tublisid kokkasid ja teenindajaid 🙂
    Kas ma võin oma FB-sse lingi lisada?
    Parimate tervitustega,

    Anu (Gustost, nüüdse asukohaga Hirvepargis)

  2. Sattusin täna, ise Pärnus suvitades, lugema Eesti Naise ajakirjast “Elu Lood” artiklit “Kohtume seene all”, kus kirjeldatakse Pärnu Rannakohvik/Rannahoone ajalugu. Ja 1960ndatel oli seal järjekord õhtust hommikuni hoolimata sellest, et köögis olid abiks Tšeljabinski kokakooli praktikandid. Nii et kannatust – suvitajad!

  3. Muidugi Anu võid lisada ja ma kuskilt kandist olen kursis, et sa nüüd Hirvepargis toimetad. Kas keegi käis külas ja tõi miskit ajakirja või kuidagi nii, kindlasti tulen külla kui kodumaale satun 😀

  4. Selle postituse peaks Eesti Päevalehe arvamus-rubriiki saatma vastusena Ingrid Veidenbergi arvamusele. Siis leiab probleem rohkem kajastust.

  5. Eks ajaga loksub kõik paika. Aga selge on see, et eraettevõtjad nagunii püüavad maskmimumi võtta suvisest ajast, aga ka kogukonnal peaks olema rohkem huvi olema, et linna külastajad ennast hästi tunneksid ja ikka tagasi sooviksid tulla 🙂

  6. Jutt õige, kuid ka siin on asjatut lahmimist..
    võiks kasuta praktikante, kuid selleks peaks olema koolide ning praktikabaaside vaheline koostöö reguleeritud. hetkel olukord selline, kus praktikantidele tasu ei maksta ning õpilastel puudub ka kohustus suvel praktika läbida. Loomulikult läheb õpilane suveks pigem kuhugi tööle, kui tasuta orjama.
    Suveks võetakse küll hoolega kooliõpilasi hooajalistele ametikohtadele, kuid reaalsus on selline, et neil vaesekestel on ka oma eraelu ja ega nad ei hakka ka ülemäära pingutama- kui ikka eelmisel päeval on noorel inimesel pidu pidada, siis hommikul helistab ta tööandjale ning kurdab kehva tervise üle ning teavitab, et tööle ei ilmu.
    Teistest linnadest võiks saabuda ettevõtlikud cateringi pakkujad. Sellisel juhul peaks olema teada kohad, kus toitlustust võiks pakkuda ning see peaks olema eelnevalt linnaga kooskõlastatud. Selge on see, et ega linn tasuta kauplemist ei võimalda. Nüüd, kui on teada, et Pärnus toimub üritus ja eeldatatvalt tuleb kohale mitukümmend tuhat külastajat, võiks ju tõepoolest cateringi pakkuma minna ning kanda kulutusi transpordile, personalile, toorainele, maksta kohamaks jne. Aga kui juhtub olema vihmane ilm….. Ärge olge naiivsed, ei ole sellist rahvamassi, kes vihma kätte sööma tuleks. Seega, kergem on mitte riskida.
    Samas, kui iga koduperenaine võiks hakata tänavanurgas oma supipotist suppi pakkuma, kes siis vastutab tervisehädade eest???? Kes tasub tulu riigile???
    Jah, agasid on palju, hooajalisus toiduäris on väga keeruline ja ka kulukas teema. Klient peab saama aru, et tema peab selle hooajalisuse kinni maksma. Kui ei soovi, külastagu kauplusi ning korraldagu ise piknik Pärnu kaunites parkides. Kohti ju küllaga. Mõistvat suhtumist, ettevõtlikkust ning kaunist suve soovides

  7. Õige, eks ma vähe lahmisngi, aga siiski on ju teised riigid selle riski võtnud ja lubavad teatud tingimustel nn. “hügieeniriskiga ” toitlustust. Klient peab riski võtma. Mina näiteks ei karda süüa tänavatoitu- olen ellu jäänud ni Türgis, Gruusias kui ka Saksamaal. Mu mõte oli see, et selle kauplemisplatsi saamine peaks olema lihtne- kasvõi sama päeva hommikul, sest tõesti pikalt ei saa ette planeerida. Selle peatüki jätsin ma vahele, aga jah, nende suvetöötajatega see häda on, et tullakse ajutiselt tööle, aga just neil päevil kui restoranil oleks vaja maksimaalselt tööjõudu välja panna, on boyfriendi sünnipäev, kontsert, vanaema sünnipäev- mis iganes. Aga mina avan ikkagi, et peab proovima Eesti elama saama ka väljaspool Tallinnat ja selleks rakendama erinevat knowhow´d ja huvilisi,

  8. Kristel, väga julgustav arvamus toidukriitika suhtes. Vähemalt on keegi, kes toetab väljaspool Tallinnat toitlustusega väiketegijaid. Ka isehakanuid. Väikeses kohas värised pealaest jalatallani vastutuse eest, et toit oleks värske, enamjaolt kohalikust toorainest, õigeks ajaks valmis, laud kaetud ja ise ka esindusliku väljanägemisega nii palju kui võimalik. Tervisetõend ja koduköögi teavitus soetatud. Kos sa hukan kui mõnel kõhuhäda peaks toidust tekkima, siis ju kohe teada kust too jant pärit on. Ma arvan, et väikestes kohtdes peab võitlema oma olemasolu eest ning seepärast püütakse pakkuda vaid endast sõltuvalt parimat ja kvaliteetset.

  9. Veidi teemast kõrvale hala, aga.
    Möödunud pühapäeval sattusime olukorda, kus jooki ootasime 30 min, siis 25 min peale seda praed ja siis 5-10 jooksul eelroad ka. Pikka ooteaega või toitude sassiajamist on ennegi nähtud ja vb oligi kokk pohmellis jne. Aga. Kas või üks vabandus, naeratus, selgitus, täpsustus ettekandja poolt – ei. Jamade korral asjaosaliste informeerimine on ju puhtinimlik nii teeninduses kui muudel elualatel… või ei?

    • Mis ta ikka teemast kõrvale, täitsa teemasse ja see on kurb 😦 Kahjuks tuleb vist jah noortele kõigepealt mitte tehnilisi töövõtteid õpetada,, vaiid elementaarset suhtlemisoskust. Ka suveterrassid, oma ajutiste töötajatega, peaksid omama mingit nägu või joont, mida nad kliendile pakkuda soovivad ja seda peaks oma töötajatele selgitama. Sest ettekandjast sõltuvad just sellised apsud, mis ikka sisse tulevad- kuidas suudab ta neid lahendada.

    • nojah, ongi jälle külmkapid kummist ja tööturg on täis inimesi, kes kodus standby resziimis istuvad ja ootavad kõnet millal tööle võiks tulla.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s