Kui küsida, et mis on see, mis teeb Pariisi eriliseks, teistsuguseks kui teised pealinnad, siis kindlasti üks vastus selles pikas nimistus on Pariisi patisserie´d. On pika ajalooga kuulsaid “magusamajasid” nagu Faushon, Ladurée, Pierre Hermé. Need on kasvanud välja rahvusvaheliseks businessiks. Ladurée makroonivabrik näiteks asub kuskil Ida- Prantsusmaal, mis toodab makroone kõikidele Ladurée kauplustele üle maailma- ikka selleks, et kvaliteet oleks igal pool sama. Ja kvaliteet on muidugi hea, aga see on ikka suurtööstus, mis siis, et Pariisi näoga ja üliluksuslik. Ka kõige vanem kondiitrimaja Stohver, aastast 1730, on ikka töös, et pakkuda Louis XV aegseid kooke, aga viimasel ajal on ülipopiks saanud pisikesed kondiiter- butiigid, kus väljapanek nagu juveelipoes. Müüja võtab kliendilt tellimuse ja toode valmistatakse a la carte. Kondiitritööstuse Achilleuse kand- päris koorest ja munast kreemide ja vahtude lühike säilivusaeg, on nõndaviisi lahendatud. Pisikesi, armsaid ja ka salajasi pâtisserie´si on tekkinud pea igasse arrondissement´i. Ei pidanud olema üllatav see, et mõni pariislane õhkab, et oi, minu kodu juures avati nii cool(prantslased hääldavad seksikalt:kul) salajane kondiitripood. Ja kui siis aadressi küsida, jääb vatraja kidakeelseks ja teatab, et oi-ei, ta ei tohi aadressi anda- see on nii salajane. Sellist asja tahaks kohe oma silmaga näha, mis seal siis müüakse ja kuidas. Aga on paar toredat “mitte salajast” kohta, mida tahaks kohe reklaamida: Ühe nimeks ” La Pâtiserie des rêves” ehk eestikeeles ma ütleskin selle kohta unistuste koogipood. Selles koogi butiigis toimetab Angelo Musa, keda aastal 2003 pärjati nimetusega “Maailma parim kondiiter” ja nende St, Honoré kook pidavat olema midagi sellist, mille pärast üksi tasub Pariisi reis ette võtta. Pildiil nimetet kook:
Pisike reklaam sellest kohast:
Hooaja kook: vaarika mille- feuille Mõned pildid, mis ma klõpsisin saatest ” Pariisi kohvikud”
Ei saa jätta kilkamata, et mina õpin praegu Pariisis Cordon Bleu koolis kondiitrikursustel ning nimetet Saint Honoré kook oli üks kõige esimesi asju, mida me seal tegime, ehk et mingit raketiteadust selles ei ole.
Oi kui vahva Mercredi. Ja ma kujutan juba ette kuidas õpetaja teile seletas, milline peab olema Saint Honoré kook.: Ça craque, ça fond, ça glisse, ça croustille, ça jazze, ça fige, ça cambre 😀 😀
Icc… Seda kooki õpetas meile Chef Cotte, kes on pikalt töötanud La Tour d’Argent’is, aga nii hästi ta sõnu seada küll ei osanud. 🙂
Vat nood on õiged koogimeistrid! Mercredi õpib kondiitrinipid selgeks ja avab Eestis salajase kondiitriäri 🙂