Prantslased enam veini ei joo :(

Veinikolumnist ja raamatu Au Revoir to All That: Food, Wine, and the End of
France autor Mike Steinberg  kirjutab oma blogis murelikult, et Prantsusmaal sisemaine veinitarbimine käib tohutu kiirusega alla. Pisike ülevaade loost:

veini_ilu

Kuni kuldsete kuuekümnendate lõpuni tarbisid prantslased veini suursuguselt, neid polnud vaja veenda korgitseri haarama, et avada üks vein 🙂  Aastal 1965 oli veinitarbimine 160 liitrit ehk 230 pudelit veini elaniku kohta(k.a. imikud, lapsed, vanurid ja rasedad naised)aastas. Kas kuuekümnendatel oli siis Prantsusmaal alkoholi liigtarbimise probleem??? Pigem mitte. Ja ka riik oli edukas ja õitsev. Tänasel päeval tundub alko ja narko probleem Prantsusmaal palju suurem olema.
60-te lõpus hakkas aga veinitarbimine langema ja see langus ei ole enam peatunud. Aastal 2010 tarbiti veini alla 57 liitri inimese kohta (langus 65% võrreldes 1965).
Esialgu oli langustrend ajendatud muutuvast elustiilist. Lõuna kõrvale enam veini ei joodud. 1990-te alguses kehtestatud karmid karistused joobes peaga sõitmise eest, tõid langust veelgi  juurde. Seda seadust oli aga kindlasti vaja, sest vaatamata rahva legendidele, et prantslased joovad viisakalt ja siis viisakalt sõidavad koju mitte ei lähe rullnoka moodi autoga kihutama, ei pidanud päris paika: esines palju joobes juhtide surmaga lõppevaid liiklusõnnetusi. Kuid Prantsuse valitsus tegi ühe suure vea oma üldise alkoholivastase poliitikaga- vein tõsteti samale pulgale kogu muu alkoholiga. Sinnani käsitleti veini kui Prantsuse lahutamatut kultuuripärandit. Enam see nii ei ole. Veelgi murettekitavam on see, et Prantsuse noortel puudub üleüldse huvi veini vastu ja peavad seda “vanade peerude” joogiks, mis pole “cool” ja on pöördunud hoopis õlle ja kange alko poole. Ehk alkotarbimine iseenesest pole vähenenud, lihtsalt veini enam ei jooda.
Eelmisel kuul esitati aga hoopis kurb statistika prantslaste veini tarbimisest. Vaid 17% prantslasi tarbib veini iga päev või peaaegu iga päev ja 40 % prantslasi ei joo veini üldse(see on selle statistika kurb pool) Mõni kriitik arvab, et selle taga võib olla see kurb fakt, et prantslased on üleüldiselt kaotanud oma “art de vivre”-i.  See on väga masendav mõte kõigile(minule sealhulgas), kes on olnud oma elus ja tegemistes väga mõjutatud sellest  nn. prantslaste elamiskunstist. Kuigi tänapäeval võib seda Prantsuse hõngu leida ka väljaspoolt Prantsusmaast, aga see ei ole päris see…

Siseriiklik veinitarbimise langus mõjutab aga otseselt veinitööstust. Kui Bordeaux, Bourgogne ja Champagne tipptootjad saavad  endiselt endaga hakkama suurenenud välisturgude tõttu, siis Languedoc, Beaujolais ja Bordeaux eesliin on tõsises kriisis.” la crise viticole” nagu prantslased ütlevad.

See, et prantslaste hulgas on vein kaotanud prestiizi, võib  negatiivselt välja lüüa ka muudel elualadel. Kui prantslane ühel hetkel ei tunne mingit seotust oma viinamarja traditsioonidega, muutub(räpasele) poliitikule lihtsamaks hakkama saada mingi lauslollusega nagu näiteks kas raudtee või maantee tunneli ehitamine läbi Grand Cru  viinamäe. Kui sa tavakodanikuna ei tarbi veini ja sind absull ei huvita veinivärk, jätab sind ka jumalast külmaks mõne ametniku “geniaalne idee” tükeldada ära Gevrey-Chambertini nõlv. Seetõttu tuleb  vaeva näha, et Burgundia veinikliima kantaks UNESCO maailmapärandi hulka, et kaitsta viinamarja istandusi juhul kui ühel päeval Prantsuse avalikusel sellest suva on. Saksamaal, Moselis, muide veinikasvatajad ise püüavad saada ennast UNESCO pärandite nimekirja, et kaitsata nende muinasjutuliselt ilusaid veiniaedu  kuna ähvardab oht, et tahetakse ehitada mingi hiigel monstrumsild üle Moseli jõe. Ja kui ka Burgundia Cote d´Or suudetaksegi UNESCO abil päästa, on Prantsusmaal tuhandeid viinaaedu, mis on progressile juba jalgu jäänud.

Paralleele võib tuua toorpiimast ehk lait cru´st  valmistatud Camemberti saatusest. Alates 2000 aastast on pea kogu Camemberti tootmine läinud tööstuslikuks ja seda toodetakse pastöriseeritud piimast. On entusiaste, kes võitlevad  selle eest, et originaal Camembert ei kaoks, aga Prantsuse avalikus on jäänud selle probleemi puhul osavõtmatuks.See ei ole täiuslik analoogia veiniga võrdlemiseks, aga oma point on siin olemas: sa ei saa panna inimesi hoolima asjadest, mis ei ole tema elu osa.

Kurb!

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s