Sel aastal võttis Viin mind vastu miinuskraadide ja lumega! Selline vastik ilm seab linnanautlemisele piirid,  märtsi lõpus lume nägemine nunnumeetrit põhja minul ikka ei keera. Ma isegi kaalusin reisi ärajätmist, aga piletid ostetud ja siit järgmiseks korraks tarkus: tuleb hankida piletid, millel kuupäeva vahetamise võimalus(kunagi ei tea, millal lund sadama hakkab)

Kui ennast korralikult sisse pakkida s.t talvemantel, sall, müts, kindad, pikk pesu :), siis programmi “restoranikülastused” saab ära teha.

Selleks korraks oli Kalvi listi pannud paar õige toredat kohta ja ühte neist Wratcshkot ma ootasin pikisilmi. Restorani, millel pole kodulehte ja googeldades leiab, et Anthony Bourdain nimetas selle oma lemmikkohaks Viinis.

Kohe, kui me sisse astusime, teadsin ma, et see on üks minu lemmikkohtadest üldse ja mitte Viinis, vaid maailmas. Viin on ikka kummaline linn, et just siin kus on palju uhkeldavat luksust, leiab ka nii palju tervet maailmavaadet. Nagu on Hawelka ja nagu seda on Wratcshko- tegeletakse peamisega- inimestele korraliku söögi andmisega ja kõik muu nagu näiteks pudenevale laekrohvile või edevatale sööginõudele ressurssi ei raisata. Restoran on üsna suur, koosneb neljast saalist. Esialgu oli avatud vaid 2 esimest, aga õhtu peale rahvast kogunes ja täitusid kõik saalid. Süüa tegi üks inimene ja olen kuulnud, et see sama inimene peseb ka nõud jne. Kõik käib rahulikult ja aeglaselt.: tellimusi täidetakse laua kaupa. Loomulikult ei ole tegemist moodsa köögiga või Vahemere dieeti pakuva köögiga- suund on ikka Viini köök, aga on tänapäevastatud ehk menüüst leiab ka lambajuustuga Kreeka salati tüüpi asja, mis oli muide väga hää. Veel võib saada lambaneeru ja aju, keedetud keelt ja täidetud punapeeti. Menüü on käsitsi kirjutatud, seega muutuv sõltuvalt kättesaadud toorainest:

Menüüraamatus on kirjas restorani kontseptsioon, mis kõlab kui kreedo. Saksa keele oskajaile foto, aga lühidalt tõlkes: öeldakse, et restoranis ei ole mikrolaineahju, plaatgrilli ega fritüüri. Maitsestamiseks ei kasutada ühtegi valmis maitseainesegu. Tooraine on värke ja parim. Ainsaks külmutatud tooraineks aegajalt on rohelised herned.

Pilk köögiuksest sisse:

Baarileti taga käib elav suhtlus, inimesed ootavad vabanevat lauda- üks neiuke oligi kogu asutuse peal tööl ja sai hakkama: seda nimetatakse “töö efektiivsuseks”. Ma tean Tallinnas  kohta, kus tööl 4 -5 ettekandjat ja 3 kokka vähemalt ja saalis on 4 inimest.

Kuna meil oli lõunaks juba hinge all lambasupp ja lambaribid, siis tundus, et praad oleks liiast, seega mina ampsasin oma spritzeri kõrvale peedi-heeringa salatit, mis oli tõesti hea. Meenutas roseljet,aga ei olnud hapukoort. Kalvi sõi suitsutatud keedukeelt, mädarõika-õuna salsaga. Magustoiduks võtsime veel salati koduse lambajuustuga. Kõik oli hää selles kõige otsesemas mõttes. Toit oli tehtud nagu tehakse kodus hea perenaise poolt. Maitsed olid puhtad ja midagi ei oldud thermomixis peeneks vahuks miksitud. Ma arvan, et tõelised kokad just sellist söögikohta oma hinges igatsevad- töötad klassikaliste retseptidega ehk teed seda” päris süüa” puhtaima toorainega, oled köögis üksi ja maja on rahvast täis, aga mingit trammi ei teki. Kõik käib rahulikult mõnusalt.

Gastwirtschaft Wratschko asub Neustiftgasse 51 ja on avatud esmaspäevast reedeni kella 17.00- 01.00ni. See söögikoht mille kohta võib tõesti öelda Slow Food!

Tõeliselt mõnus veinitrimpamise koht on El Pulpo- Hispaania tapas ja vein. Lisaks veel elav muusika.

Meie ettekandja oli meesterahvas Madriidist, kohalikku keelt üldse ei osanud, mis andis tunde, et oledki Hispaanias ja õues polegi lund… Paraku tooraine jättis pisut soovida ehk calamar a la plancha ikka Barcelona planchadega ei võistle, aga ei olenud halb ka, siiski 17 eurot ei vastanud hinna ja kvaliteedi suhtele.

Valida tuleks menüüst pigem tortillasid ja jamoni. Muidugi neile, kes ei habla ei espagnoli ega spreche deutschi, on roa valime keeruline. Menüü on hispaania keelne, pisukese saksa tõlkega.

Padronpiprad ja kalmaar planca ehk plaatgrillil küpsetatud kalmaar.

El Pulpo aadress:Griechengasse 7, asub see metroopeatuses Schwedenplatz.

Teisipäeva  lõunal käisime kohas minega Motto Am Fluss. See on jõe ääres asuv Bio teemaga tegelev restoran. Ma isiklikult,  toidukaardist ja söögist mille tellisin, ei saanud aru mis seal täpselt Bio oli, aga sildid ja reklaamid sellele viitasid. Rahvast oli palju ja eks ta selline suurlinlik väga moodne koht ole, mille to do listi võib lisada.Mul on see tehtud ja enam ei lähe. Mulle  meeldivad Viinis siiski  ajaräsitud kohad rohkem.

Täna jalutame tutvust tegema Juudi linnaosaga, loodan sealt jällegi midagi südamele leida, et blogiski jagada. Vähemalt on tulnud päike välja ja sulatab  ehk lume tänase päeva jooksul ära.