Noma juhtumi järel, kus 63 klienti pärast õhtusööki oma sisikonda WC-s välja öökisid, on ilmunud Prantsuse ajakirjanduses õige mitu arvamusavaldust. Eks prantslased ongi kogu molekulaarkulinaaria peale kõige verisemad, samas on arvamusavaldused huvitavad ja harivad. Teen pisikese kokkuvõtte siinkohal Gerard Vivese arvamusest kogu sellest ” maailma parimad restoranid värgist”. Artikkel on kuri, aga huumorikas 🙂

Autor alustab sellega, et Noma skandaal peletas kliente eemale, Ikea aga sai skandaaliga endale kliente juurde, kes tulihingeliselt nõuavad hobuselihapalle!

Inimesed on hämmeldunud, et kuidas küll nii “grand chef´i ” majas midagi säärast juhtuda saab, aga selles pole kahjuks midagi uut. Toidumürgitust on kogenud ka Ferran Adria kliendid El Bullis ja aastal 2009, Heston Blumenthal, Fat Ducki peakokk, oli sunnitud restorani sulgema pärast mürgitusjuhtumit.

Paradoks- kõik need 3 restorani on olnud MAAILMA PARIMAD!

Kui jälgida mängu algusest peale, siis Ferran Adria alustas ” moodsa köögi kroonikat”  uudse ja hämmastavaga, milleks olid ( prantsuse verbe kasutades) dekonstrueeritavad ja rekonstrueeritavad toiduained, kogu oma uute vormide ja tekstuuridega. Paraku aga juhtus see, et tuhanded kokad maailmas, kel puudus loovus, hakkasid kopeerima seda tehnikat ja nii hakati looma koopiaid ja koopiate koopiaid jne. Ja nii on molekulaargastronoomia muutunud moe liialduseks. Ja kuni siiani, võib ju öelda, et mis selles siis halba on või so what. Ei olegi halba kuni sa saad teada kuidas su “moodsat toitu” valmistatakse: vedel lämmastik, alginaadid, metüültselluloos, modifitseeritud tärklis, naatriumglutamaat, karrageen, sünteesitud aroomid. Head isu!

Molekulaarkulinaaria on nagu fugu-kala: maksad palju ja mängid riskantset mängu omaenda tervisega!

Tegelikult kasutavad need “nõidade õpipoisid” kogu keemiatööstuse arsenali, mida toetab keemiatööstuse gigant Givaudon ja TTZ Media teleprogramm Inicon Saksamaal, mis on rahastatud aga Euroopa Ühenduse ja keemiatööstuse poolt. Rohkem infi selle kohta saab lugeda Jörg Zipprick´u raamatust ” Kuidas molekulaargastronoomia serveerib meile tapeediliimi ja tulekustuti pulbrit”  Jõrg on suurepärane reporter ja naturaalsete maitsete austaja; selles raamatus kirjutab ta nn. Hispaania katastroofist ja tulevasest minevikust (future-ex) Skandinaavia kulinaariast nn. New Nordicust.

Kui nüüd jätta see tervislikuse aspekt kõrvale, siis tuleks rääkida ka teisest nähtusest selles moodsas kulinaarias ja see on vähene loovus. Me leiame ikka ühte ja sedasama “kunsti taldrikul” maailma erinurkades, mis koosnevad kümnetest koostisosadest, millest pooled koostisosad on kliendile tundmatud. Kliendile ei taheta pakkuda maitseelamust, kuivõrd just tehnoemotsioone. Kuid sedasorti emotsioonid ei ole mõeldud kliendi rahuldamiseks, vaid uut tõugu peakokkade ego rahuldamiseks.

Selline köök on sellel kümnendil täielik tupiktee, sest enamik elanikkonnast soovivad süüa tervislikult ja looduslikult. Ja arvata, et Noma toob kliendile taldrikul looduse kätte, on ainult pettus!

Me oleme väsinud lilledega kaunistatud habemeajamiskreemi söömisest!

Kallid kokad! Andke meile head toitu, mis on valmistatud heast toorainest(mida on küll keerulisem hankida kui keemiat), valmistage sööke kõigesööjatele ehk omnivooridele, naturaalselt ehk koos luude ja kontidega, tükkide ja kogu tekstuuriga, et inimene saaks ometi närida, siis tekib ehk mul (s.t selle kirjatüki autoril Gerard Vivesel) tahtmine seda restorani uuesti külastada!

Noma teemal veidi eelmist tasakaalustav artikkel siin

P.S. Antud artikekkel on tõlge ja ei sisalda ühtegi minupoolset kommentaari ega arvamust. Mul on kavas tõlkida veel paar artiklit teema tutvustamiseks ja siis oma arvamusega lagedale tulla.