Ei oska ma veel loodusega käsikäes elada ehk siis kui veebruaris on külm ja pime ja peaks rahulikult  pikutama ja mitte õue kippuma, hakkasin mina ikkagi stressama ja tundsin hirmsat süütunnet, et ma mitte midagi ei taha teha ja kuhugi ei taha minna ja et mitte miski eriti ei huvita. Kõige vähem tahtsin ma saksa keele kursustele minna.  Ei ole ju normaalne inimese kohta, kes on elukohta vahetanud, aga ei huvitu absoluutselt ümbritsevast ja ei taha kohe aktiivselt tegutsema hakata.  Siiski olen ma siiani hämmingus ühe olulise muutuse üle: ma olen aastaid kannatanud unetuse all- iga pisikenegi krõps ajas mu üles(kui ma üldse uinuda suutsin) ja pärast ei saanud jälle magada. Unetus on mind piinanud ikka kohe aastakümneid. Kirjutan sellest vaid seetõttu, et järsku keegi põeb sama haigust ja sellest võib abi olla. Tegelikult sain unetusest lahti kahe väga lihtsa ja loogilise asjaga:

1) Ma tõusen hommikuti kell 5.45 Tean, et nüüd on kõva naer, sest polnud ammuks see aeg, kus ma umbes see kell magama jõudsin, aga siinkandis tõesti inimesed tõusevad see kell ja ma läksin samale reziimile üle ilma igasuguse vaevata;esimesest päevast peale mulle sobis. Selle varase tõusmine juures on vaja seda, et sa üksi nii vara üleval ei koperdaks. Peale selle, et U. hommikul kell 6 tööle sõidab, on ka naabrimees hommikul kräbe ja puhastab kas tänavat või nühib garaaziust läikima ehk tänaval läheb ka elu käima 🙂

2). Magamistuba on öösel absoluutselt pime ehk aknaluugid tõmmatakse ette ja ükski helendav kiireke ei tänavavalgustuselt ega täiskuult sealt vahelt läbi ei pääse.  Tulemus on hämmastav- ma tavaliselt kell 22.00 juba magan ja enne hommikust äratuskella ei kuule ma enda ümber mitte midagi 🙂

Märtsi algus ja päike on paari päevaga looduse vohama pannud. Isegi Karlsruhe, mis mulle kuu aega tagasi kolelinnana tundus, oli täna täiesti sümpaatne. Mõte, et tuleb saksa keele kursused ette võtta, ei tundu enam nii kohutav. Päris tore oleks hommikul rongi peale minna ja kooli sõita. Kuidas see keel muidugi minu sisse kinnistub, ei kujuta ma ette. Ei suuda ma neid pikki saksa sõnu isegi lugeda paberi pealt maha 😦  Ka selline sõna on siis normaalne???

Donaudampfschifffahrtselektrizitätenhauptbetriebswerkbauunterbeamtengesellschaft

Meie rongijaama puhvet oli ka ühe lauakese juba õue vedanud

See on raudteejaama jalgratta parkla. Meie külas ei pane kõik inimesed isegi jalgrattale lukku peale kui rongi peale lähevad ja jätavad ratta parklasse

Esimesed krookused õitsevad!

Inimesed istusid terrassidel

Purskkaevud veel ei töödanud 🙂

Veel üks terrassi vaade