Täna on juba põhjust hõisata! Juba teist päeva paistab meil päike ja nüüd pidi see nii jäämagi. Enne muidugi ei usu kui oma silmaga näen. Ilus ilm teeb inimesed energiliseks ja tõesti- sel nädalavahetusel on nii palju asju korda saadetud kui terve veebruarikuu jooksul kokku 🙂
Laupäeva hommik sai veedetud Ikea raamatukapi kokkupanemise ja pärastlõuna sai pühendet mööblipoodidest uue köögilaua otsingutele, pühapäeval seevastu sai seda päikest tõeliselt nauditud. Hommikul kell 8 aknaluuke lahti lüües, annab pimestav päikesekiir hoopis teise hoo ja mineku. Minu jaoks näiteks oli see nii suur hoop jalaga tagumikku, et ma hakkasin pannkooke tegema- ma tõesti ei mäleta, millal ma neid viimati tegin, aga tulid hääd. Panen üles ka oma toimiva- lollikindla retsepti:
200 gr jahu sisse segada tsipa soola no nii veerand tl. ikka ja 1,5 spl suhkrut (ma panin algul 1 spl, aga pärast test-pannkooki lisasin tsipa juurde, mage oli, aga võib-olla pole Saksa suhkur piisavalt magus. Samal ajal poti sisse tükk võid sulama (mul ei ole kaalu, aga ma lõikan võist sellise kuubiku umbes 20-30 grammi) 2 muna kloppida üles 0,5 liitri piimaga (meil on siin 3, 8 % piim) ja see niristada jahule peale korralikult segades. ja lõpuks niristada sisse sulatatud või. Praadida võib näiteks põnevama maitse saamiseks pähkliõliga. Ja siis keldrist metsmaasika või murakamoos üles otsida 🙂 Meil oli vaarikamoos, kohalik.
Kook ja moos kere vahel, istusime autosse ja sõitsime üle piiri baguette´i ostma. Lauterbourg on meile lähim Prantsuse linn, nii umbes 35 kilomeetrit meie juurest, kohe piiri ääres. Prantsusmaa idapoolseim punkt on see linnake, aga ega seal midagi prantsusepärast küll ei ole v.a. pisikesed detailid, mille teadjapilk kohe kinni püüab. Rääkimata sellest, et riigipiir paneb paika ka saia maitse. No ei oska sakslased baguette´i nii teha nagu prantslased- et koorik oleks krõbe ja et seest ei oleks Kirde sai.
Pühapäeviti muidu väljasurnud linnas boulangerie on alati lahti
Mis tuttav sildike: kui näed PMU silti kohviku või baari seinal, siis oled Prantsusmaal. Tähistab see silt aga seda, et saad hobuste võiduajamiste kihlvedusid baaris sõlmida.
Mul on neid potte hädasti vaja ja mul ei lubatud mitte ühtegi osta 😦 🙂
Muidu oli linn kaunilt klanitud.
Baguette käes, sõitsime Saksamaa poole tagasi, et käia Rheini ääres Leopoldshafenis kiirelt jalutamas kuna oli vaja õigeks ajaks koju jõuda-külaväljakul on pühapäeviti jalgpall ja see on selline “vabatahtlik, aga kohustuslik” värk :).
Oi-oi- oi kui palju ilus ilm oli inimesi välja jõe äärde ajanud!!!
Ilm oli kena ja rahvas istus ja sõi oma vorsti või jõi kohvi terrassil
Kohustuslik looduse pilt
Leopoldshafen on ka mootorratturite treffpunkt
Kohalikku kraami müüvad businessmehed
Pudelites toredad destillaadid
Aga see äri oli tõeliselt vahva: värskete moorapeade auto!! Mohrenkopf`= moorapea
6 eurot 16 värske erimaitselise kreemiga moorapeade eest. Munalikööri omad olid minu lemmikud , aga ega neid sööma ei peaks. Vaatamata sildile värske, sisaldab see toode palju kräppi.
Koduteel sõitsime mööda sparglipõllust kus traktor toimetas. Tundus jälle kohustuslik plõks.
Elamusi oli palju, mina, tagurliku tegelasena, jalgpalli vaatama ei läinudki seekord 🙂
P.S. Ei puutu küll teemasse, aga meile kumbalegi see Eesti Laulu võitja lugu kohe üldse ei meeldinud. Vot nii!
Tigu Tegemised 
Meie päev algas pannkoogi ja tuisuga, loojanguks aga näitas päike ennast uhkes hiilguses.
Palun kirjuta, kas vöi Postimehele ka teemal: eesti toit, milline see on. Mida tavaliselt peetakse eesti toiduks. Aga tegelikult… Millistest riikidest on tulnud teatud Eestis tehtavad toidud.
Siin, Soomes veetakse nina viltu Rootsi poole. Eile oli TV s saade ” Soome on Rootsi moodi” ja just oli juttu toidust ja restoranide kultuurist Soomes. Tulemuseks peamiselt köik on tulnud mujalt: Rootsist ja Venemaalt.
Olete spets alal ja palju kogemusi reisidelt saanud.
Önne ja edu uute plaanide teostamiseks!
Ma arvan, et kõik maailmas on muutuv ja ei saa sildistada: Eesti Köök, Soome Köök või Suur Prantsuse Köök. Rahvad, kes vallutasid teisi maid, nende köök oli ehk Keskajal maitserikkam kui paiksetel ja kuningakodades valmis fantaasiarkkam toit kui popsitalus, sest võimalused olid erinevad 🙂 aga uuel aastatuhandel on paraku palju muutunud. Piirid on vabad ja inimese toidulaua määrab tema teadlikus ja kahjuks ka rahakott. Muidugi ka kulinaarias on valitsev teatud šovinism, kus prantslased arvavad, et nemad on kulinaaria A ja O, tegelikuses on seal juba mitu põlvkonda kasvanud üles külmutatud pizza peal.
Prantslastele ikka meeldib vana rasva pealt nalja visata Inglise kehva köögi üle, aga Londonis on restoranide tase keskmiselt ikka palju kõrgem kui Pariisi restoranide oma, tänasel päeval. Minu oma reisikogemused räägivad pigem seda, et Itaalia ja Portugal on maad, kus kulinaarset rahvapärandit on hoitud põlvest põlve ja mitte ainult nina püsti aetud. Tõde on see, et soomlased ja ka eestlased on kõvad reisijad olnud viimastelö aastakümnetel. Reisimine avardab silmaringi ja samuti avardab maitsemeeli. See, mida Soome või Eesti perenaine oma köögis teeb, ongi Eesti või Soome köök!!! Restoranidega on asi vähe segasem…seal on moevood ja koolkonnad. Eestis moodsad kokad ka kiikavad sinna Põhjamaade stiili poole. Ja miks mitte…küll ka sellele moevoolule tuleb uus moevool peale. Kirjutada Postimehes pole oluline, sest aasta 2013 on Eestis Kultuuripärandi aasta. Küll seda teemat ka arendatakse seal teaduspõhiselt 🙂