Hakkan juba  kannatust kaotama  head ilma oodates. Juba teine nädal sajab taevast alla mingit ollust, mis aegajalt meenutab lund ja on hall ja külm. Ilmateade muudkui lubab, et kohe-kohe lõppeb see jama ära, aga kannatus hakkab tasapisi katkema. Tuleb vägisi meelde mu vanaisa, kel “Saksa ordnung” kõvasti  hinges oli ja kelle aias näiteks umbrohu liblet pidi ikka luubiga otsima. Oma elu paaril viimasel aastal ei jaksanud ta enam marju põõsastelt ära korjata ja keegi meist ka marju ei vajanud sellisel hulgal- nõnda sai teda lohutatud, et ärgu ta muretsegu, küll linnud ära nokivad need marjad. Nii ta siis seal  akna peal  ootas ja muretses, et millal need linnud lõpuks tulevad… 🙂

Minul on samamoodi rahutus hinges. Vaatamata sellele, et ma ise otsustasin, et terve veebruar ma ei tegele millagagi- pikutan, loen läbi kohvritäie raamatuid, püüan kohaneda ja ei mõtle üldse tulevikule veel.  Kohanemine aga ei ole minu jaoks mingi pikk protsess- ma kohanen kiiresti ja saan võõrsil hästi hakkama ja nii ma tahaksingi midagi juba teha- käed sügelevad! Asjaajamine ei tule küll  veel hästi välja, sest keelt ei oska ja Saksa bürokraatia ületab isegi Prantsuse oma. Hirmsasti tahaks neid inimesi õpetada ja paika panna, aga ei oska ja see tekitab jõuetust ja samas ka  pisut revolutsioonilist meelt keel kiiresti selgeks õppida ja inimesi õpetama hakata, et riik ja selle asutused vaadake kulla ametnikud on inimeste jaoks, mitte gestaapo taoline asutus. Õnneks on meil olemas Eesti Saatkond ja eks ma hakkan testima kodanike konsulite võimekust- kas kodanikud Berliinis, kes ametisse härra Paeti poolt pandud, on ka pädevad oma tööd tegema või on lihtsalt “sooja koha “peale saanud.

Tahaks panna kokku reisipaketti ümbruskaudsetest vaatamisväärsustest ja väärt söögikohtadest ja öömajadest, tahaks juba terrassil ja aias toimetada jne. Praegu joonistan oma terrassi plaani ja koostan nimekirja mida peaks lähiümbruses ära vaatama, enne kui rahvale soovitama hakkan. Ootan pikisilmi ka päikeselist ilma, et T-ga Heidelbergi raudteejaama vastas olevasse Die Print Media Academy viimasele korrusele lõunasöögile minna- nautida panoraamvaadet linnale  ja Helmut Kohli ihukoka  Manfred Schwarzi hõrgutisi. Michelini tärni koht pidavat pakkuma lõunamenüüd 35 euro eest.

Ja lõpetuseks Saksa nali ka: Käisin eile S bahniga Karlsruhes. Mina nimetan küll seda sõiduriista trammiks- täpselt sama riist sõidab Montpellieri tänavatel. seal on Christian Lacroix trammid disaininud küll ilusaks. Aga las olla peale siis rong siinmail. Portos on sama tramm näiteks metroo 🙂  Väga mugav- 3 tsooni päevapilet maksab 5.60, rong viib 12 minutiga Karlsruhesse ja seal tuleb vahetada trammi, aga sama päevapilet kehtib. Niisiis tuli trammi peale piletikontroll ja mõelda vaid- ma olin pileti valideerinud ehk siis kellaaja templi läbi oranzi masina löönud pileti valele otsale!!! Ometi on ju piletile koht peale joonistatud kuhu tuleb tempel lüüa: häbi-häbi Kristel!!

Grauburgunder ehk Pinot Grigio ” Neiss”  oli tõeliselt nauditav märjuke

Kiidaks nüüd Eesti asjaajamist. Alates 2013 aasta jaanuar väljastab Eesti Perekonnaseisuamet dokumente (sünnitunnistus jne.) ka inglise, saksa, prantsuse jne. keeltes.  See tähendab seda, et dokumendid ei vaja enam notariaalset tõlget ja teeb kodanikule asjaajamise kiiremaks ja odavamaks. Saksamaa pool aga ajab taga mingit originaaldokumenti ja ei suuda uskuda, et see saksakeelne asi, mille küljes apostill ongi originaal, mitte tõlge.

Me areneme Eestis ülejäänud Euroopa suhtes liiga kiirelt. Siin on alles kasutusel käsitsikirjutatud perekonna raamat, mitte väljatrükk Rahvastikuregistrist.