Täna õnnestus meil Portos leida selline söögikoht, kus päevamenüü oli 5 eurot. Menüüsse kuulub supp, praad, 1 alkovaba jook ja kohvi.  Tänaseks päevapakkumiseks oli bacalhau kartulite, mustade oliivide ja munaga. Superhea oli! Mõtlesin, et OK- suur koht, kaubandustänava lähedal, aga siiski kõrvaltänaval- peabki tegema soodukaid. Siis aga nägin laual pakkumist: lõuna ajal on ka a la carte menüü uskumatute hindadega- ka supp ja jook ja kohvi juures:

Kes portugali keelt veidi  “falar-ivad”, võivad aru saada, et näiteks supp+sai+näiteks grillitud huntahven+jook+kohvi maksab kokku 6.50. Lisaks öeldakse, et laupäev-pühapäev pakutakse küpsetatud kitsetalle ja neljapäev, laupäev ja pühapäev saab tripasid Porto moodi.

Käisime eile külas ja ma võtsin selle teema korraks üles, et kuidas ikkagi restoranipidajad selliste hindadega siin välja tulevad ja kas nad endale liiga ei tee…Meie võõrustaja, kes töötab võimuorganites, rääkis et see kõik on üks suur keeruline skeem. Kalurid pidid käima öösel keelatud kohtades kalal (näiteks Barras, kohal kus kanal ühineb ookeaniga ja sinna pidi kogunema palju kala) Saab näiteks ühe suure 3-4 kilose huntahvena või saab neid kohe rohkem, mis ta nendega teeb- muidugi läheb restoranidesse ja need ostavad selle ära. Esiteks on see väga värske, teiseks on see väga odav. Lõppkokkuvõttes on kõik rahul: kalur- restoranipidaja-klient. Rahul ei ole muidugi riik,  sest palju maksuraha läheb kõrvale ja nagu teada, ei ole Portugali majandusseis just kiita. Kui selline kalur vahele peaks jääma, siis min.trahv on 250 eurot.

Teine suur keelatud “äritegevus” riigist mööda käib aga soolabasseinides.  Aveiro on kuulus kui soolatootja- siin tehakse seda nn. meresoola ja soola basseinid näevad välja sellised:

Ja neid on ikka palju siinkandis- nagu härra B. teadis rääkida, et pooled nendest basseinidest pole soola omad, vaid sinna on kasvama pandud kalad-doradad ja huntahvenad. Mis jällegi ju kliendi seisukohalt on hea- sealt need odavad huntahvenad restoranilauda meile rändavadki, aga jällegi on see must äri-maksud maksmata.

Kui nüüd südamest aus olla, siis aegajalt mulle tundub, et ükski riik ei suudagi enam oma riigiaparaati üleval pidada ja selline naturaalmajandus on ainus võimalus, et miski veel üldse toimiks, eriti restoranimajanduses

(ma ei tea kui kaua klient Eestis näiteks hinnatõusule vastu peab- tooraine hind muudkui tõuseb, sellega koos hinnad retsoranis )

Kohalikel võimudel on piinlik oma inimesi kinni püüda ja kiusata, sest  see oleks lihtne: kõigil ju kindel elukoht ja maksaks trahvi ära ka.  Linn ägab palju keerulisemate probleemide ees nagu Rumeenia mustlased, kes siin “parkimist korraldavad” ja Brasiilia kodanikud, kes saabuvad siia 90 päevase turismiviisaga, aga ära ei lähe.  Näiteks ühte Brasiilia restorani, kus me ka Liina ja Inesega käinud oleme, ei saagi me nüüd härra B. ja tema perega minna, sest sealne omanik kasutab Brasiilia illegaalset tööjõudu ja härra B.  lihtsalt hoiab eemale, sest  teab, et see päev pole kaugel kui nad omanikuga, kes on väga tore inimene, kohtusaalis vastamisi peavad seisma 🙂

Eks seda nn.varimajandust on näha mujalgi- pole imelik, kui taksol pole taksomeetrit ja peab hinna suuliselt kokku leppima etc. Samas tuleb ülivõrdes kiita kohalikku ühistransporti- see toimib  superhästi ja on odav!

Mõned Porto pildid ka:

Katuseterrass

Vaade sillalt tänavakohvikutele (jõeäärsed kohvikud on mõtetult kallid ja neil puudub normaalne köök, nii et süüa nendes kindlasti pole mõtet. Vaade on aga superluks, selle eest võib ju joogi eest kahekordse hinna maksta.)

Sillaalune tänav, kuhu üks kodanik tüdrukutel minna ei lubaks. Mina käisin-riided jäid selga (kahjuks on see tõlkimatu inside joke):

Üks azuleju ka:

Täna proovisime ka kahepeale ära kuulsa Portugali magustoidu, mida Molotoviks kutsutakse- mulle täitsa meeldis: