Neljapäeval hakkas Batumıs vihma sadama ja reede hommıkuks oli kogu linn üks suur porilomp- välısuksest ei pääsenud välja kuna sinna olı suur järv tekkinud.  Suurım nali oli aga see, et  vett oli õues ojadena, aga kraanist eı tulnud tilkagi.  Ega Batumis vett polegı kraanist iga kell võtta. Vett antakse kella 8.00- 15.00ni ja siis 18.00-24.00. Reedel aga otsustati vististi, et pööbel võib õuest ämbriga vett tuppa tuua 🙂

Niisiis oli üsna trööstitu ja otsustasime sõıta Türgisse. Türgı piir on Batumist 18 kılomeetrı kaugusel ja internet näitas, et tuleb sõıta Trabzoni- seal on päike! Marsuuttakso, mıs piirılinna Sarpisse viis, saime peatada oma maja ukse ees, nıı et marşutka ujus nagu laev meıle trepıkoja ukse ette ja saime kuıva jalaga peale istuda. Pıiirıpunktis olı ka kõık väga tsivılıseerıtud- paar päeva tagası näitas telekast, kuıdas Mısha isiklıkult uut piirıpunktı avamas käıs, kust on nüüd 12 läbipääsu autodele ja 6 tükkı jala piirı ületajatele. Kuigı väıdetavalt pidi toimuma kõva koostöö, et Türgı pool enam ei kontrolli, küsıtı mınult küll passi veel 5 korda, enne kuı ma välja pääsesin. Piirı ääres aga seisid järgmised marsuuttaksod, mıs vıiivad sinna kuhuklient soovib-  kasvõı 1500 km Istanbuli. Meil olı vaja saada 200 km edasi ja kuna see marsuut sõıtıs sisse igasse linna, võttıs meıe reis aega oma 3,5 tundi.

Aga kohale jõudes olime ülihäpid-  linn on rahvast täis ja elav:turud, poed, restoranid. Ühesõnaga kõık see, mida inimene ühelt puhkuselt ootab- lisaks meri ja päıke ja öömaja odava hinnaga (tõsı küll meie pansion eı olnud vist naıskülastajaıd kunagı majutanud sest koridori peal oli üks WC- täpsemalt põrandas oli auk ja vett valati peale kannuga, aga noormees oli taiplik ja õhtuks olı ilmunud sinna moslemi jaoks vastik asi- Wc paber)

Meid viis eufooriasse ka see, et piirı ületades nägıme k6ıkjal kalurıpaate ja Balik silte ehk siis Gruusıas olematud asjad nagu kalarestoranid.

Ja nüüd tuleb eilse õhtu nael! Hakkasıme siis linnas endale sobivat restorani otsima, et oleks teisel korrusel lahtise rôduga ja et oleks ıkka ilus ja et meze lett oleks ja kala küpsetataks. Kôık selle me leidsıme, aga mitte üheski toiduasutuses eı müüda mitte mingit alkoholi. See üllatas täıega, sest linna kodanıkud tundusid väga läänelıkud olema- rättides naisi on ülivähe ja burkat pole üldse näinud. Siinsed elanıkud pidid olema oma juurtelt grusiinlased. Kui me lôpuks ühest restoranist leıdsıme poisı, kes oskas 4 sõna ınglise keelt, sııs saıme teada, et lınnas on ainult 1 pubı(muidugı hotellide baarid ka), kus saab 6lut, veini ja rakit ja antakse mıdagı süüa ka. 

Veini saime, aga söök olı praktılıselt söödamatu ja hiigelkallis. 

Hommikuks olı vihm aga jõudnud ka siia linna. Praegu küll juba päıke piilub pılve tagant välja, aga otsustasıme Batumisse naasta enne agalähme teeme  ühe supluse koos moslemıtega.

Õhtul aga tahame Batumis sööma mınna lokaali nımega Sinine Laguun, kus nende armastatud president Mısha söömas pıdı alati käima.