Tegelikult on vara veel muljetada,  sest  oleme siin alles viiendat päeva ja ees on veel 8 sisutihedat päevakest, aga see aeg on olnud nii tihe ja intensiivne, et eile hakkas juba tunduma nagu  ma oleksin siin maal juba pool oma elu elanud. Kaasa aitab muidugi see, et mu reisikaaslasel on kohapeal sugulased ja tuttavad, kes meile palju aega pühendavad ning grusiinlaste külalislahkusest kirjutan ma koju naastes terve omaette loo.

Gruusia ehitab ja restaureerib praegu võimsalt, kui sellise tempoga edasi läheb, siis 3-5 aasta pärast ei erine siin enam miski Euroopast. Paraku mu sisetunne ütleb, et ei lasta neil siin rahus elada ja nii kui midagi stabiilsemaks läheb hoolitsevad head naabrid selle eest, et väike madin korraldada. Vene tankid seisavad Tbilisile ikka hirmuäratavalt lähedal ja ega suhteid ka muude naabritega siin just sõbralikeks ei saa nimetada. Kui 3 aastat tagasi polnud Tbilist välja korralike maanteidki olemas ja sellist asja nagu teetähistused ja sildid absoluutselt tundmatud asjad, siis Ida-Gruusiasse on maantee välja ehitatud ja teeviidad on pandud isegi kohalikele  põlluteedele. (kohalikus interneti punktis ei lubata arvutisse oma mälupulka toppida, seetõttu ei saa ma praegu fotosid juurde panna, aga see keset põldu olev inglisekeelne suur sinine maantee silt on tõesti naljakas)

Tbilisi on muidugi eriti ilus ja võimas öösiti. Valitsus ei ole linna valgustuse pealt kokku hoidnud ja kõik mäeküljed on kaunilt helkima, sirama, vilkuma pandud. Keset vanalinna viib aga üle jõe moodne klaasist sild, mis  öösiti samuti kaunilt valgustatud, aga kohalikud vihkavad seda silda ja ei oska moodsat kunsti absoluutselt hinnata. Veidi meenutab eestlasi, kes ei oska ka Vabadusesamba kõrget kunstilist väärtust hinnata.  Igatahes on see sild võimas, lõppeb platsiga kus käivad praegu veel ehitustööd, aga valmis on valgustatud purskkaev,  kus vesi muusika saatel kaunilt ” tantsib“.

Paraku on aga nii, et siin maal on asjad kas suured, kallid, võimsad ja uhkeldavad või siis absoluutselt teises äärmuses. Mõned majad on sellised, et aru ma ei saa kuidas nad üldse koos seisavad ja tagahoovid on ikka õudust tekitavad. Ka suurte majade trepikojad ei ole just meeldiv vaatepilt.

Eile jõudsime me Batuumisse, kus on ka võimsalt ehitatud. Rannas on kõrvuti kohaliku stiili kohvikutega valminud üks eriti uhke ja ilus Prantsuse Riviera stiilis  lounge baar ja tundub et selliseid tuleb hooajaks veel 3-4 tükki- rannas käib kõva ehitustöö.

Ühesõnaga on tore, soovitan soojalt kõigile, kel avatud meel, seda maad külastada. Muidugi ei ole see maa perereiside jaoks.

Ma kirjutan toidust ja veinist ka koju jõudes, aga lihtsalt, et tuua näide selle maa kontrastidest, siis eile õhtul istusime mererannas selles kaunis Riveira stiilis lounge baaris ja tellisme 1 pudeli kohaliiku valget veini ja kahepeale ühe Ajaaria stiilis hatšapuri. Meie arve oli 26 kohalikku raha (umbes 13 eurot) Õhtut läksime sööma meie korterile kõige lähemal asuvasse kohalikku restorani, kus istusid ainult (kohalikud) mehed. Seal me tellisime liiter majaveini ja 4 erinevat eelrooga(sealhulgas praetud lamba süda ja maks rohke kinzaga) ja ühe lambatalle šašlõki kahepeale ja meie arve oli 24 laari ehk siis 6 eurot nägu.  Kuna lubasime seal iga õhtu käima hakata, siis meid ei ”tõmmatud”. Tbilisis kipub olema nii, et nad toovad vaid  gruusiakeelse menüü ja seetõttu on võimatu hindasid kontrollida. Pärast tuuakse käsitsikirjutatud omakeelne arve ja arvatavasti on sinna pool juurde kirjutatud.

Täna aga sajab Batumis vihma, seetõttu ma interneti punktis aega veedangi.  Nüüd aga turule ja vaaritama..