Põhjamaine kulinaaria

“Neh” on avatud juba mõnda aega, aga aastalõpp ja algus on olnud tihedad ja me “tüdrukute klubiga” pole jõudnud seda kohta külastada.
Eile sai aga ära käidud, mitte küll “toidufanaatikutest ja -sõltlastest” tütarlastega oma “eksperthinnangut” kohale andmas, vaid ühte tähtpäeva kahekesi tähistamas.
Ma ei taha tegelikult Neh´ist suurt midagi kirjutada, vaid hoopis uitmõttest, mis mul seal istudes tuli… Esimene mõte oli näiteks see, et küll on hea, et ma ei pea välismaalastele enam soovitama ainult Olde Hansat, mis pigem show kui toidukoht: mul on nüüd varrukast võtta kohe 2 kohta: Neh ja Põhjaka neile, kes Tallinnast välja ka saavad. No see viimane meeldib mulle eriti, sest seal on osatud seda kodumaist pakkuda väga soojalt. Neh-i menüü on aga täpselt seal niššis, kus lubatakse: Läänemere saared moodsas kulinaarses võtmes, teenindus aga pigem põhjamaiselt asjalik-tõsine.(ma tahan väga Muhule minna puhkama-sööma, aga see suvi jälle ei õnnestu ja ses mõttes kõigile neile, kes minu moodi Muhule kunagi ei jõua on ju super, et tükike sellest on Tallinnasse toodud- aga tõepoolest tükike-Nagu Pariisis on Joël Robuchoni restoran ja ateljee) Õige Muhu tunde jaoks peab ikka kohale sõitma ja toa võtma etc.
Miskipärast tuli mulle eile meelde Kopenhaageni lennujaam ja sealsed fantastilised söögikohad, kus just Taani kokakunsti eksponeeriti ja hakkasin mõtlema, et meil on Põhjaka ja Nehi näol tegemist väga toreda Eesti visiitkaardiga, miks ei võiks sellist kokakunsti pakkuda ka lennujaamas? Näiteks teenindukooli õpilased võiksid kätt proovida talendikate peakokkade õpetuste järgi. Loomulikult ei saa see olla ühe äriettevõtte initsiatviiv (kuigi mõlema restorani omanikud on kahtlemata patrioodid) see peaks olema riiklik tellimus ja riigil peaks olema nägemus, kuidas kultuuri (sealhulgas toidukultuuri) külalistele pakkuda. Tallina lennujaama toitlustus on ikka alla igasugust taset ja see on hästi pehmelt öeldud. Siis aga tulin taevast alla ja tuli meelde, et kõigepealt peab lennujaamast kuhugi lennata olema ja lennukid peavad kuskilt tulema hakkama, siis tekib ka kultuuritutvustamis vajadus. Enne seda oleks meil hädasti vaja oma Jamie Oliveri, kes koolilaste lõunate pärast muretseks.
Neh-i asukoht on hea (keegi küll eile kõval häälel kommenteeris, et see ja ümbruskaudsed majad on lammutamisele määratud- loodan, et see oli halb nali ja keegi ei hakka paekivi hoonet maha võtma) ja maja nagu mainisin paekivist armas hoone ning sisekujunduse punane telliskivi- hele puit mõjuvad hästi. Menüü “kadaka-hülgene”, veinikaart korralik, koht on ideaalne ka ärilõunaks. Märtsis küllasaabuvad prantsuse sõbrad viin kindlasti heeringaterriini ja hernesuppi sööma.
Täna püüan uue hiinaka ära katsetada.

Advertisements

2 responses to “Põhjamaine kulinaaria

  1. Eesti koolilõunad on täiesti okei. Olen kokku puutunud ja võin öelda, et vigisemiseks pole põhjust. See on järjekordne müüt, millest mammid kinni haaravad, kui vaja kurta teemal “ilm on hukas”. Meie koolisööklad on päris tublid, lapsed joovad piima, söövad juurikaid ja leiba, lisaks supid-praed-magustoidud. Ei mingit friteeritud käkki nagu UK-s.

  2. Seda on küll tore kuulda, Amps. Mul pole koolis käivaid lapsi, aga kuulen ja ka loen kogu aeg “suurt muretsemist”

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s