Täpne kirjeldus roale oleks: mustade ja valgete seesamiseemntega paneeritud ja korraks kuuma panni näinud tuunikala filee, rohelise salati ja idude mixil, ingveri-küüslaugu-seesami-riisiäädika kaste.
See oli meie eile õhtune menuk, endale meeldis ka väga. Tüdrukuid oli briifitud, et korraks panni nägemine tähendab seda, et saalist ei saa tulla welldone tellimust, sest seesamiseemned lähevad lihtsalt kõrbema ja Soul Kitcheni gazpacho juhtumit tekkida ei tohi!
Idee sellest blogist ja seal on pildid ka, meil fotoaparaati köögi püsivarustuses pole…
Täna tuleb uus tuuna ja pakume seda rooga ka täna 🙂
Tigu Tegemised 
Kallis Hummer, see oli liiga deep- aga sina elad maal looduse keskel, mis ise arvad, milleks see kõik on? Filosoofilised mõttearendused on alati teretulnud! Ja see on ühe koera puhul tore, et tal emotsioonid nagu inimesel- teatud teemad, blogid ja inimesed lihtsalt käivad närvidele ja ta peab seda hästi viisakalt ja keeruliste mõtteavaldustega väljendama ja otse “pasunasse anda” ei julge.
See konkreetne postitus oli “püsti pandud” klientidele tähelepanu pööramiseks ja see toimis hästi: kliendid tellisid täna “humoorikalt” nii kuuma gazpashot ja samuti küsisid, kas me ikka tuuna korralikult läbi küpsetame….nii et see konkreetne kirjatükk täitis täpselt seda rolli, mida pidi ja teenindaja-klient alustasid suhet healt platformilt.
nii Hummer, ma lugesin su blogi ja nüüd saan alles aru, millele sa vihjad ja arvan, et teil on oma väljund külalistele süüa pakkuda olemas ja arvan, et vaevalt te ikka väga sooviksite tulla laupäevasel päeval linna, et kooki pakkuda…nii, et ärge tundke ennast kõrvale jäätutena- korraldage ise üritus, kutsuge enda lemmikblogijad etc.
Ütlen ausalt, et see tegevus on tegijatele rohkem huvitav, kui kõrvalseisjatele. Ja nii on ka blogimisega… eks seda ikka enda pärats tehakse. Nii, et Hummer blogi edasi ja ära püüagi kapist välja tulla 🙂
Tänan Sind, Kristel, toetavate sõnade eest. Ja küll ma istun oma kapis, aga toredas – näiteks nädalavahetusel oli ühel mõnusal sünnipäevarahval akordion seltsis ja küll nad siis laulsid, peaaegu nagu oleksid Väikesed Lõõtspillid meie juurde ära eksinud – edasi!