Täpne kirjeldus roale oleks: mustade ja valgete seesamiseemntega paneeritud ja korraks kuuma panni näinud tuunikala filee, rohelise salati ja idude mixil, ingveri-küüslaugu-seesami-riisiäädika kaste.
See oli meie eile õhtune menuk, endale meeldis ka väga. Tüdrukuid oli briifitud, et korraks panni nägemine tähendab seda, et saalist ei saa tulla welldone tellimust, sest seesamiseemned lähevad lihtsalt kõrbema ja Soul Kitcheni gazpacho juhtumit tekkida ei tohi!
Idee sellest blogist ja seal on pildid ka, meil fotoaparaati köögi püsivarustuses pole…
Täna tuleb uus tuuna ja pakume seda rooga ka täna 🙂
Milline ilu! See võtab jalad nõrgaks kesk hommikut.
Kuule, a täna ma kalale ei tule su juurde, vanaema hommikul helistas ja ütles, et tal mulle poole peale prepareeritud seakoot, niiet tüübid saavad homme hoopis kooti kala asemel.
hissand! mul tuli kohe koduigatsus:p
kuule proua Vernanda, sellist asja sõin ma Meerikas olles iga päev, isegi supermarketi sööklas anti sellist- me igatseme siin sinu järgi, seepärast siuke asi menüüs 🙂 Aga su abikaasa võib-olla tuleb täna sööma (kaebasin ära)
vahi vallatuid.
supermarketis ei näinud, ma muidugi et seal ka liiga sageli ei käinud. aga ma sõin üht tuunitartarri, kus seesamiseemne õli sees, see mekkis ka hea, proovige teinekord!
Mõnikord ma mõtlen (kui muidugi KOER üldse mõtelda tohib), kas blogime eelkõige eneseuhkust hüpitada tahes või hüpitame endid tänu blogile. Ja kas see pisike maailm, milles blogijad elavad üleüldse niipalju emotsioone väärivad. Ega ju see, et teen blogis küpsise über-über, salat hirmus über, pearoast rääkimata ju päris maailma sugugi ei muuda?