Ma arvan, et vähemalt pooled inimesed, kes elavad Vahemerest põhja pool, unistavad aegajalt majakesest Provence´is või Toskaanas või suisa oma viinamarja või oliivipuu aiast.  Ja nii toredad olid need esimesed raamatukesed inimestelt, kes selle unistuse olid teoks teinud – Peter Mayle ja Frances Mayes. Ja siis hakkas nagu seeni pärast vihma tulema kõiksugu seda stiili raamatuid ja ma täpselt ei teagi, miks ma tunnen, et pean neid kõiki ostma, sest ma pole lõpuni juba tükk aega ühtegi lugenud- alustan, aga raamat lõpuni enam ei kõida.

Peter Mayle´i loeks küll vist veel ja tean et 2009 ilmus tal raamat “The Vintage Caper”, Frances Mayes´i ” Aasta maailmas” mulle enam väga ei meeldinud, aga sattusin proua blogi lugema ja sealt vastu vaatav uus raamat ” Every Day in Tuskany”  tõmbaks nagu jälle lugema.

Heaks erandiks on aga hiljuti ilmunud raamat  “Sinine taevas ja mustad oliivid”, mis on tõsiselt haarav ja mõnusa huumoriga kirjutatud lugu.  Meil käib raamatu pärast kodus kaklus, nii kui ma minutiks raamatust eemale lähen, on M. juba raamatu okupeerinud. Üle hulga raamat, mis saab lõpuni loetud ja siis ehk saab teada ka, kas ” maja soojal maal mere ääres”  unistuse täitumine ikka teeb autoritele rõõmu või on ainult peavalu!