Miks väikeettevõtjale kaikaid kodaratesse loobitakse?

See on üks teema, mis mind masendab. Masendab kuna ei oska midagi aitamiseks teha ja Ansipi valitsuse kirumine toob vähe abi.

Ma pean vist tuhandes kord ütlema, et ma ei ole just suurettevõtete ja igasugu liitude vihkaja, aga  paratamatu on see, et suurettevõtja ainus tegutsemise põhjus on kasum- kasumi nimel ühinetakse korpuratsioonidesse, et veel suuremat kasu toota ja armastama see suurettevõtlust just ei pane. Kui suurettevõtjad  aga hakkavad muretsema selle väikese turuosa pärast, mida väiketootja võiks ära ampsata ja meie kuna suurettevõtjad on parteide toetajad ja parteid jällegi oma seadustega hakkavad toetama suurettevõtlust,  siis tahaks karjuda selle kuritegeliku ebaõigluse peale!

Eelmisel aastal jahmatas Sotsiaalministeerium ja Maris Jesse teatega, et seoses alkoholipoliitikaga meie riigis, kerigu pisikesed pruulikojad ja veinitootjad kuradile või täitku Liviko ja Sakuga sarnaseid nõueid. Jaagu Viinamägi

Eile sattusin ma juhuslikult blogile, kus sümpaatne proua kurdab kodus seebitootmise võimatusest (siin) Ehk toota on küll võimalik, aga kuna nõuded on  samad kui suurtele parfümeeria tööstustele, siis tuleks oma tootmisele peale maksta.

Hiljuti oli teemaks talukana (liha) võimatust (AMETLIKULT) müümisest kuna selleks on talunikul vaja euronõuetega tapamaja etc, et kõike ametlikult ajada saaks.

Ka väikse pererestorani pidamine nöörib kõri- aga see on üldse laiem teema,  nagu näiteks see, et miks kuradi pärast toiduainetel nii kõrge käibemaks on! Prantsusmaal on toidukaubad maksustatud 5,5 % käibemaksuga, kui üldine käibemaks on 19, 7 %

Homme kell 23.10 näitab Eesti Televisoon Jaagust dokumentaali Keelatud Vili

Tõsiasi on aga see, et rahvas peaks sellise nähtuse vastu laiemalt võitlema, mitte jätma selle võitluse vaid asjaosaliste kaela. Kunagi ei tea, mis elu toob ja võib-olla tekib ka endal soov  ükskord väikeettevõtjaks hakata. Rääimata sellest, et “põlve otsas” toodetul asjal on hing sees!

Täna puutusin kokku sellise nähtusega nagu see, et Eestist on võimatu saada lutsumarja ja maksa. Sest nimelt Euronõuded käsivad kala ära rookida.  Ja meil visatakse see kuld (ehk mari) prügikasti- samas Helsingi turul müüakse seda 60 eurot kilo! Minu Kreekast tulevad kalad on kõik rookimata-puhastamata. Huvitav kas neil seal Euroseadused ei kehti?

13 responses to “Miks väikeettevõtjale kaikaid kodaratesse loobitakse?

  1. Jess! Ma tean vähemalt kolme inimest, kes on nüüd lootust täis ja hakkavad peale aprilli kohe oktoobrit ootama.

  2. Meil organiseeritakse maal sellist ettevõtmist nagu Otse Tootjalt Tarbijale (OTT). Korra nädalas on kaubakogunemised, rahvas enne tellib ja siis lähed lunastad välja. Autodest müük, suhtled otse kasvatajaga, mingeid platsimakse pole. Ideaalis tore, eriti kui oleks kodune inimene või töötaks nurga taga ise :P. aga!

    Esiteks, kellaajad ei klapi, kuna ma käin linnas tööl.
    Ajaliselt oleks palju ägedam ja efektiivsem kui see toimuks nädalavahetusel nn laada või kohaliku turu põhimõttel.
    Teiseks, kuu eelarve läheb raudselt suuremaks kui tarbida nn kohalikku toitu, sest no kõik on palju kallim. Isegi kui talumees ise müüb ja see on müstika. Ma saan aru, et linnas on platsimaksud jms. Aga seal nad ei maksa mingeid makse, lihtsalt mingi müstiline “turuhind”. Isegi kui piirduda vaid piima-muna-kohupiimaga, on vahe märgatav.

    Kolmandaks on pidev kamm vahetusrahaga. Jookse ise ja otsi, kuidas saad kaupmehele parajat raha anda, sest esimesed võtavad alati vaba vahetusraha ära ja viimased jäävad jänni. Ma ei kannata sulas arveldamist, eriti praegu nende raskete müntide ajal ning olukorras, kus automaat väljastab vaid suuri kupüüre.
    Nii et ma ei imesta, miks mugavus müüb. Ja mida rohkem Tallinnast välja, seda rohkem loevad inimesed raha. Alla keskmise teeniva inimese jaoks kipub korralik turukraam olema nagu delikatess :). Harva ju võib aga regulaarselt ei saa lubada.

  3. Mugavus on kindlasti argument ja hinnakujunemisest ei oska ma miskit kaasa rääkida. Tean seda, et mul on väike saunakökats Peipsi ääres ja kui me seal nädalavahetust veedame, siis Raja küla turu-tänaval on küll asjad nii odavad, et alati püüan vanamemmedele nn. tippi jätta. Samuti kala-kohalik kalamees annab nii odavalt ära, et mul on piinlik nii odavalt osta. Ju siis need, kes organiseeritult müümas käivad, ongi juba kõvama ärivaistuga inimesed.
    Minu vanaonu naine elab Sillamäe lähedal ja linna omad käisid (tädi on vana, enam ei kasvata midagi)talt ikka mune, piima, sibulat, tomatit ostmas. Ja hind oli vastavalt inimesele. Tädi teadis, kellel on olukord raske- sellelt üldse raha ei võtnud, vaid palus appi põllule tööle 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.